Töö Renmarkis

Adelaide jõudes helistasime mitme linna hostelitesse. Enamuses olid kõik täis juba. Renmarkis mitte ja küsiti kohe millal jõuate, et hakkan teile tööd otsima. Hiljem helistas Kevin tagasi ja teatas, et töö olemas – apelsine korjama. Nii kui hostelisse jõudsime ja rääkisime, mida tegema hakkame naerdi ja hurjutati kõrvalt, et oioi kui raske ja halb töö. Muidugi meil ka “vedas”, et parajast algas kuumalaine. Esimene tööpäev oli kohe pühapäeval. Kohale läksime seitsmeks, kus näidati meile ja räägiti, kuidas asjad käivad. Saime oma traktori kahe käru ja kuue kasti ehk bin-iga. Bin on ca kuupmeeter. Teisel päeval alustasime korjamist juba kella kuuest, et ära kasutada jahedamat aega. Sellegi poolest oli siis juba 26 kraadi sooja. Esimene päev ja teine päev korjasime kumbki 2,5 bini ja ülejäänud päevad kaks. Selleks kulus 6-7 tundi. Korjamine ei ole iseenesest väga raske, aga see kuumus tapab. Tänaseks lubas isegi 48 kraadi, aga üle 45 vist ei läinud. Vett läheb ikka mega palju. Õnneks saame farmist vihmavett, sest hosteli vesi on selline mudamaitsega seekord. Lääne Austraalias oli vesi jällegi nagu jooks ujula vett. Üks õhtu tuli äikest ka, aga see ei jahutanud kedagi maha, vaid pigem alustas tulekahjusid. Täna töölt kojusõites oli kahes kohas näha tossupilvi.

Hostel on tegelikult hea. Konditsioneeriga toad ikkagi. Paras 23 kraadi siin sees ja välja ei tahagi väga nina pista. Inimesed on ka lahedad ja kuna neid on vähe, siis on kõik lähedasemad ning sõbralikumad. Enamus on prantslasi, paar inglast, sakslast, itaallast, aasialast ja meie. Kokku majutab see koht üldse 28 inimest.

Äkki liigume laupäeval siit edasi, aga eks näis. Manager Kevin tahtis meiega rääkida, aga hetkel ei saanud teda kätte. Äkki on uus parem töö nüüd soolas, siis jääks vist kauemaks. Palavad tervitused teile sinna Eestisse.

Roadtrip 2

Jätk...

The Gap

Sild

04.01 oli algnäit autol 293923. Kõigepealt käisime veel Albany ümbruses ringi. Kohalikud kuulsad kohad nagu The Gap ja The Natural Bridge, Blowholes ja mõned veel said üle vaadatud. Väga vahvad kohad. The Gap on selline jõhker tühimik, nagu sälk kalju sees. Sellest oli päris võimatu head pilti saada. The Natural Bridge on looduslik kaljusild, mis on aegade jooksul lainete poolt uuristatud. Blowholes... no põhimõtteliselt piisavalt suurte lainete korral on näha kuidas läbi kaljulõhede vett üles kaldale lööb. Me nägime veidi veeauru ja kuulsime tumedat mühinat. Siis sõitsime linnast väheke juba välja ja käisime Normans beachil. Oli selline põnev koht. Rand oli ilus nagu ikka. Tugev tuul peksis liiva vastu jalgu nagu liivapritsiga. Rand aga lahutas ookeani ja väikse siseveekogu, mille värv oli roostepruun. Puud selle ümber meenutasid juba natuke mangroovimetsi. Ja nagu ikka püüdsid üksikud inimesed siin ja seal kala.

Normans beach

Normans beach

Õhtuks jõudsime Fitzgeraldi kaitsealale tasuta telkimise kohta. Oli esimene telkimine. Kuna meil olid madratsid esimese autoga kaasas, siis me ei kontrollinud üle nende suurust. Telk on küll nelja inimese oma, aga kahte täis madratsit sisse sinne ei mahuta. Niisiis magasimegi mõlemad selliste pooltühjade madratsite peal, lohku vajunud.

05.01 algnäit Fitzgeraldis 294150. Sõitsime läbi Esperance linna ja käisime Cape Le Grand rahvuspargis ja ühel rannal – Lucky beach. Noo kogu see kompleks oli hämmastav. Esiteks sõitsime kaitseala sees ca 15 km enne kui jõudsime mägede ja randadeni. Nö mägedesse ronima ei viitsinud minna. Aga Lucky beack oli võrratu. See kooslus helesinisest veest, puhtast valgest liivast ja ümbritsevatest mägedest oli väga peen. Liivaterad olid nii peened, et märjal pinnas jäi mulje nagu käiks kivil ja kui varvastega seda kraapida tekkis mõnus lumekrudin. Lisaks nägin esimest korda inimsõbralikke kängurusid. Aga kui ma pai tegin, siis üks mees ütles, et kui pargivaht seda näeb, siis on ata ata.

Lucky beach

Volliga niisama

Õhtuks jõudsime Norsemani linna lähedale ja telkisime suure tee lähedal parkimise alal kõval pinnasel. Hämmastaval kombel kuulsime kuidas kägu kukkus ja nägime kuidas langeva tähena põles prügi atmosfääris. Seda viimast asja polnud kunagi näinud.

06.01 alustasime sõitu näiduga 294744. Sõitsime Norsemani linna, et otsida tasuta pesemiskohta. Kohapeal selgus, et duširuumide uksed olid kinni kruvitud. Lisaks avastasin, et ühes rehvis oli kruvi, seega pidime paranduses käima. Kuna sõidu ajal kiskis ikkagi vasakule, lasime rooliotsas ka üle timmida, aga see ei olnud vist parim mõte, sest neil ei olnud õiget pinki seal. Kokku läks 105 dollarit. Igatahes sõitsime sealt edasi kaevanduslinna Kalgoorlie. Seal oli ilm juba väga kuum, ca 40 kraadi. Kuna päeval pesta ei saanud, siis jäime ööks hostelisse. Kohapeal käisime kullamuuseumis, kus suurtes šeifides on näituseks väljas ca 4 miljoni dollari eest kuldmanti. Edasi läksime selle koha suurimasse lahtisesse kullakaevandusse Superpit. See vaade oli lihtsalt tohutu. Ma ei mäleta selle mõõtmeid, aga kellel võimalus vaadake Google mapsist.

Superpit

Superpit

Üks lõpututest sirgetest

07.01 alustasime Kalgoorliest näiduga 295007. Pidime jälle läbi Norsemani sõitma, kuna sealt saab alguse kiirtee, mis ühendab kahte osariiki. Algul oli pilt tee ääres veel ok, viljapõllud jms. Mida aeg edasi seda igavamaks see asi muutus. Igal pool kas lage ala või põõsastik ehk bush. Palju oli pikk sirgeid. Kõige pikem sirge oli 145,6 km pikk. Mina nägin selle algust ja lõppu, sest oli paras aeg silm looja lasta. Ja kui hiljem jooksis meil vasakul võimas mäeahlik sadakond kilomeetrit otsustas Kristiina magada. Telkisime Lõuna Austraalia osariigis piirist ca 150 km jälle kuskil kõval kruusapinnasel. Telgi ümbrus oli sipelgaid ja nende auke täis. Kuna olime rannikulähedale jõudnud, siis oli ka tuul tohutu. Hommikuks oli kaste telgi täitsa märjaks teinud. Paganase esimest korda oli miljon parmu ümberringi. Ma mõtlesin, et need raisad siin maal puuduvad, aga näet siis. Kõigele lisaks muutus ka kellaaeg, kui varem oli Eestiga 6 tundi vahet, siis nüüd on 8,5. Vot.

08.01 alustasime sõitu oma Lõuna Austraalia telkimiskohast näiduga 296002. Juba osariigi piiril oli märk, et puuvilju, juuvilju jms ei tohi üle piiri vedada. Mitmes kohas olid märgid, et söö ruttu ära, muidu kontrollitaks. Kuna kuskil mingeid kontrolle ei näinud, siis väga oma kahe banaani pärast ei muretsenud. Aga kui jõudsime Ceduna linna äärde oli kohe konkreetne piiriputka ja meid tõmmati ka kõrvale. Selline mõnus papi tuli ja küsis, et kas meil midagi kahtlast ka kaasas on. Kui ütlesin, et kaks banaani, siis pakuti, kas söön ära või visatakse minema. Ma hakkasin isuga ühte banaani kohe sööma ja kiitma, et oi kui hea banaan on. Kristiina naeris kõrval kõveras. Ja kui ma hakkasin teist sööma, siis herr hurjutas Kristiinat, et ta aitaks ka, aga viimane naeris nii, et piss püksis. Igatahes õhtuks jõudsime Kimbasse, esimene kämpimiskoht kus oli duši võimalus.

09.01 alustasime Kimbast sõitu näiduga 296706 Adelaide poole. Adelaide on üsna suur linn ja liiklus on tohutu. Kuna linn on suht uus, siis on linnaplaneering konkreetne ja ruuduline. Linnast lasime üsna ruttu jalga ja hakkasime tööd otsime. Kõigepealt proovisime minna Adelaeide Hills päkkerisse, mida kodulehe järgi pidi olema väga lihtne leida. Aga tutkit, tegime mitu head tiiru ümber külakese, enne kui üks kohalike küsis, et mis värk on ja meile koha kätte näitas. Päkkeris selgus, et kohti ei ole ja võib paari nädala jooksul uuesti helistada. Ööseks läksime kõrvalkülla Mt Peasenti karavanparki, kus ööbimine oli 6 dollarit nägu. Sai pesta ja köök oli ja isegi telekas.

10.01 alustasime Mt Pleasentist näiduga 297241. Hakkasime Adelaide Hills piirkonnar ringi sõitma ja tööd otsima. Küsisime ühest kaltsukast infot. Sealt soovitati minna Lenswoodi. Lenswoodi poeke soovitas minna lähedal asuvasse külmahoidlasse. Neil küll tööd ei olnud, aga ühe numbri andsid, kuid kasu sellest polnud. Sõitsime veel ringi ja käisime ühe farmi kontoris. Tädi tahtis muudkui jutustada, aga mitte tööd anda. Kahjuks jäime hooajaga kas hiljaks või olime liiga vara kohal. Eraldi teema selle piirkonna kohta on teed ja mäed ja orud. Ütleme nii, et Haanja on poisike selle kõrval. Ja ma ei saa aru kuidas neid viljaaedu seal hooldatakse. Ikka väga pekksi mägine ja käänuline koht. Väga ilus muidugi. Kuna maalt õnne ei leidnud läksime linna suurde poodi. Seal helistasime kolme töö hostelisse, mis asuvad ca 250 km kaugusel. Kahes polnud vabu kohti, aga Renmarkis küsiti kohe, et millal jõuate, et otsin teile siis töö. Meil oli kohe kriips kõrvuni ja põnev. Apelsine korjama. Niisiis sõitsime Renmarki lähedale ära ja veetsime viimase öö telgis. Kämpisime järve kaldal (Lake Bonney Reserve). Auto oli vee piirist ca 6 meetri kaugusel. Meie kõrvale oli eelnevalt end sisse seadnud kamp astraallasi. Lasid seal jetidega ja paatidega ringi ning grillisid. Kuidagi sai rääkima ka hakatud ja kutsuti peoga ühinema. Väga lamp oli. Päris naljakas kogemus. Mõni tundus ikka intelligentne ka olevat, aga enamus vist olid jalgpallurid ja olid sellised ossid. Aga lõbus oli ikka.

11.01 laupäeval jõudsime Renmarki lõpliku näiduga 297581. Renmarkis mõnusad 38 kraadi sooja (ja see on alles algus).

Kokkuvõtteks. Reis kestiskokku põhimõtteliselt 10 päeva. Kokku sõitsime maha 4174 km. Käisime paljudes linnades ja kohakestes. Palju ei söönud, aga vett läks kõvasti ja head vett on raske tasuta saada. Kaamleid ei näinud, kuigi hoiatussildid olid väljas. Telkida oli tore, kuigi vahel veidi külm oli. Sipelgad on igal pool. Reis oli mõnus ja seda vaheldust oli täpselt vaja.

Ma nüüd ei mäletagi, millal need seto jõulud ja uusaasta olid, aga lõpetuseks üks christmastree ehk jõulupuu, mis kasvab ainult lääne Austraalia lõunaosas.

Roadtrip

Enne kui ma pagana põneva roadtripini jõuan räägin, mis värk vahepeal oli. Töötasime veel viinamarja farmis 2 päeva lisaks, et veidi rohkem taskuraha teenida ja mitte niisama tühja passida. Jõulud ja aastavahetuse veetsin hostelis. Jõuluõhtuks oli 15 dollari eest korralik praad, millele ma hiljaks jäin, sest endine boss kutsus enda juurde perekondlikule jõulusöömale. Otsustasime Kristiinaga, et pikalt ei ole ja käime viisakusest läbi. Külastus kujunes Teresa poolt motivatsioonikõneks: ärge jääge ühte kohta pidama, minge ja käige ja nähke, lubas enda panna CV-sse soovitajaks ja kui soovituskirja vaja, siis kohe ühendust võtta. Isegi sponsoreerimise kohapealt ei tundunud tal mingit vastumeelsust olevat. Lühidalt öeldes rääkisime seal tund aega juttu enne kui minema tulime ja sööma ning segama ei jäänud. Hostelisse tagasi jõudes sain peene lambaprae. Üldiselt võis ju jõuludega rahule jääda, aga harjumatu ikka, sest perest eemal ja lund pole.

Aastavahetus oli selline pidune nagu ikka, ainult, et seekord võtsime selle vastu rannas. Ilutulestikku meie kandis näha polnud, aga olid säraküünlad. Lõbus oli.

Ühe täiesti uue ja uskumatu kogemuse sain ka. Nimelt öösel ujumas käies on näha kuidas plankton roheliselt helendab. Seda on natuke raske siin sõnadega edasi anda, aga see oli võimas.

Kalapüügist. Üks õhtu püüdsin hiidkalmaari Busseltoni jeti pealt :D. No see oli tõesti suur tüüp. Isegi üks kalamees tuli kõrvale ja ütles, et ta nii suurt ei tahagi, et õng murduks ära. Pärast seda kalmaari üksi ära ei jõdnud süüagi. Siis mingi hetk õnnestus püüda kaks uut liiki – skippy ja black bream (latika moodi). Skippy on väga hea kala, pärast soola ja pipraga maitsestamist ning praadimist oli tal küljes selline sidrunine maitse. Lisaks lasevad igast krabid kivide vahel ringi. Aga aitab kalajuttudest.

2. jaanuaril ca kl 16 jätsime oma vana hosteli ja Dunsboroughi linna maha. Ära sõites oli ikka mõni pisar ka ja ei tahetud väga ära lasta. Vaevalt küll nüüd minu pärast, aga ikkagi :P. Hosteli manager Alban käis ikka mitu nädalat ja rääkis, et me ei tohi ära minna, toredad inimesed. Aga natuke liiga kauaks sai sinna pidama jäädud nagunii, hakkas väga ära tüütama. Kuigi seal tekkisid mõned head sõbrad, oli aeg edasi liikuda.

Holdeni näitas enne sõitma hakkamist kilometraaziks 293407. Esimese hooga sõitsime maha pea 300 km. Kuna hakkas pimedaks minema ja raamatus kirjas olevad kämpimise kohad pidevalt maha magasime, siis jäime ööbima kusagil Nornalupi lähedal suvalise metsa vahel. Sai üle pika aja jälle autos ööbitud, seega ebamugavuse tõttu palju magada ei saanud.

Teise päeva algul oli kilometraazi näit 293698. Kõigepealt hommikusööks ja kohv Nurnalupis ja siis puude otsa ronima (Valley of the Giants Treetop Walk). 70 meetriste puude vahele oli ehitatud korralikud sillad ja vaateplatvormid kuni 40 meetri kõrguselt. Pärast käisime veel väiksel õpperajal ka. Iseenesest tore koht, aga 15 dollarit päris väärt ka ei olnud.

Hetkel olen Albanys hostelis nimega 1849 Backpackers. Suht linna keskel ja lahe ääres. Ei oskagi kuidagi rohkem kommenteerida. Ja kuna jääme siia ainult üheks ööks, siis pole mõtet ka. Enne hostelisse tulekut käisime ühel kiiremal vaatamisväärsuse tiirul – kohalik tuulepark. Noh, tuulikud noh :D. Aga päris lahe oli ikka. Rannik ja taimestik on veidi muutunud, tuul on päris kõva. Homme plaanis käia põnevamates kohtades.

Edasi on plaan liikuda järjest edasi ida suunas, aga eks näis millal ja kuhu. Aega on.

Ja head uut aastat ka, kellele veel soovida pole jõudnud.