Roadtrip

Enne kui ma pagana põneva roadtripini jõuan räägin, mis värk vahepeal oli. Töötasime veel viinamarja farmis 2 päeva lisaks, et veidi rohkem taskuraha teenida ja mitte niisama tühja passida. Jõulud ja aastavahetuse veetsin hostelis. Jõuluõhtuks oli 15 dollari eest korralik praad, millele ma hiljaks jäin, sest endine boss kutsus enda juurde perekondlikule jõulusöömale. Otsustasime Kristiinaga, et pikalt ei ole ja käime viisakusest läbi. Külastus kujunes Teresa poolt motivatsioonikõneks: ärge jääge ühte kohta pidama, minge ja käige ja nähke, lubas enda panna CV-sse soovitajaks ja kui soovituskirja vaja, siis kohe ühendust võtta. Isegi sponsoreerimise kohapealt ei tundunud tal mingit vastumeelsust olevat. Lühidalt öeldes rääkisime seal tund aega juttu enne kui minema tulime ja sööma ning segama ei jäänud. Hostelisse tagasi jõudes sain peene lambaprae. Üldiselt võis ju jõuludega rahule jääda, aga harjumatu ikka, sest perest eemal ja lund pole.

Aastavahetus oli selline pidune nagu ikka, ainult, et seekord võtsime selle vastu rannas. Ilutulestikku meie kandis näha polnud, aga olid säraküünlad. Lõbus oli.

Ühe täiesti uue ja uskumatu kogemuse sain ka. Nimelt öösel ujumas käies on näha kuidas plankton roheliselt helendab. Seda on natuke raske siin sõnadega edasi anda, aga see oli võimas.

Kalapüügist. Üks õhtu püüdsin hiidkalmaari Busseltoni jeti pealt :D. No see oli tõesti suur tüüp. Isegi üks kalamees tuli kõrvale ja ütles, et ta nii suurt ei tahagi, et õng murduks ära. Pärast seda kalmaari üksi ära ei jõdnud süüagi. Siis mingi hetk õnnestus püüda kaks uut liiki – skippy ja black bream (latika moodi). Skippy on väga hea kala, pärast soola ja pipraga maitsestamist ning praadimist oli tal küljes selline sidrunine maitse. Lisaks lasevad igast krabid kivide vahel ringi. Aga aitab kalajuttudest.

2. jaanuaril ca kl 16 jätsime oma vana hosteli ja Dunsboroughi linna maha. Ära sõites oli ikka mõni pisar ka ja ei tahetud väga ära lasta. Vaevalt küll nüüd minu pärast, aga ikkagi :P. Hosteli manager Alban käis ikka mitu nädalat ja rääkis, et me ei tohi ära minna, toredad inimesed. Aga natuke liiga kauaks sai sinna pidama jäädud nagunii, hakkas väga ära tüütama. Kuigi seal tekkisid mõned head sõbrad, oli aeg edasi liikuda.

Holdeni näitas enne sõitma hakkamist kilometraaziks 293407. Esimese hooga sõitsime maha pea 300 km. Kuna hakkas pimedaks minema ja raamatus kirjas olevad kämpimise kohad pidevalt maha magasime, siis jäime ööbima kusagil Nornalupi lähedal suvalise metsa vahel. Sai üle pika aja jälle autos ööbitud, seega ebamugavuse tõttu palju magada ei saanud.

Teise päeva algul oli kilometraazi näit 293698. Kõigepealt hommikusööks ja kohv Nurnalupis ja siis puude otsa ronima (Valley of the Giants Treetop Walk). 70 meetriste puude vahele oli ehitatud korralikud sillad ja vaateplatvormid kuni 40 meetri kõrguselt. Pärast käisime veel väiksel õpperajal ka. Iseenesest tore koht, aga 15 dollarit päris väärt ka ei olnud.

Hetkel olen Albanys hostelis nimega 1849 Backpackers. Suht linna keskel ja lahe ääres. Ei oskagi kuidagi rohkem kommenteerida. Ja kuna jääme siia ainult üheks ööks, siis pole mõtet ka. Enne hostelisse tulekut käisime ühel kiiremal vaatamisväärsuse tiirul – kohalik tuulepark. Noh, tuulikud noh :D. Aga päris lahe oli ikka. Rannik ja taimestik on veidi muutunud, tuul on päris kõva. Homme plaanis käia põnevamates kohtades.

Edasi on plaan liikuda järjest edasi ida suunas, aga eks näis millal ja kuhu. Aega on.

Ja head uut aastat ka, kellele veel soovida pole jõudnud.