Uue töö otsinguil

Seekord ei viitsi ma nii detailselt ringisõitmisest kirjutada, lasen mingi üldise jutu.

Esimene katse Renmarkist minema saada oli 25. jaanuaril. Päev varem auto ei käivitunud enam ja töökojast öeldi, et süütenurga andur vms läbi ja vahetati ära. Järgmise päeva hommikul asjad pakitud ja head aega öeldud tahtsime edasi minna, aga ennäe auto ei käivitunud jälle. Kuna oli laupäev, siis oli töökoda kinni ja esmaspäev oli Austraalia päev ehk ka kõik oli kinni, siis pidime jälle ootama. Seekord siis vahetati kütusepump ära, aga õnneks raha ei võetud. Renmarkist hakkasime sõitme 28. jaanuaril algnäiduga 297995. Kõik väga hea ja tore. Sai sõidetud ca 80 km kui hakkas mega kütuse haisu sisse ajama ja oli näha kuidas kütusenäidik langes liiga kiiresti. Jäime kusagil külavahel suure hoone juures pidama. Vaatasin auto alla ja seal lihtsalt voolas kütust. Õnneks selgus, et olime peatunud kuskil töökoja juures. Lükkasime auto garaaži ja seal torgati kütusevoolik lihtsalt paika ja tõmmati igaksjuhuks klambriga kinni ka. Igatahes vedas ja saime edasi sõita.

Esimeseks õhtuks jõudsime Mildurasse, kus käisime ujumas ja oma saksa sõpradega grillimas. Jäime nende juurde ööseks ka. Mildurast edasi sõites pidas meid vilkuritega politsei kinni. Kristiina pandi puhuma. Kui see korras oli, siis ajasid veel paar sõna juttu ka. Väga huvitav kogemus oli. Õhtuks jõudsime Griffithisse. Ümber Griffithi oli näha nelja tulekahju. Aeg ajalt oli kuulde väga kõva sireeni häält. Kuna ma olen kuulnud, et mõnes väiksemas kohas on selline süsteem, et sireen pannakse tööle, et vabatahtlikud kuuleksid ja teaksid kohale tulla. Hiljem selgus ikkagi, et need oli hoopis sellised ritsikalaadsed putukad, mis seda hullu heli tegid. Magatud sai telgis ja oli nii kuum, et katet peale ei pannudki. Aga oli äge läbi võrgu tähti vaadata. Järgmisel hommikul sai paaris veinitehases tööd käidud küsimas ja kontaktid jäetud, aga no senini pole keegi helistanud :D. Paaris tööbüroos käisin ka, aga ei midagi.

31. jaanuariks olime jõudnud väikesesse kohta Mendooran. Puid oli juba palju ja isegi muru oli, võrreldes varasema poolkõrbega. Tasuta telkimisalal oli külm dush. Kohapeal sai juttu räägitud ühe kohaliku tüübiga, kes ka lihtsalt ringi rändab oma naisega. Mees pakkus mulle kohe, et ma olen ameerika aktsendiga. Tal oli üks suurem koer ja kutsikas. Kutsikas sai kohe Kristiina sülla nunnutada ja jäi mõneks ajak meie juurde. Hiljem tõi ta välja oma papagoi, mis oskas käskluse peale paari trikki teha. Õhtul kasutasime esimest korda oma gaasigrilli, tegime kiirnuudleid tuunikalaga :D – klassika. Lisaks käisime päeval ka muidugi Nahspool looduskaitse alal, kus oli näha juba esimesi palme. Ümberringi olid igaspool mäed.

Järgmine päev sai läbi sõidetu Byron bayst ja Surfers paradisest. Toredad rannad olid mõlemas. Surfers paradises sai ujumas ka käidud. Ujuda tohtis ainult ühes kohas lippude vahel vetelpääste torni ees. Lained olid suured ja tugevad. Põhimõtteliselt ei saanudki sügavamale minna kui puusadeni ja siiski peksid lained ennast kalda poole. Äge.

2. veebruariks jõudisme Nimbinisse. See linn on väike hipilinn, hämmastav. Hipipoed ja hipid igalpool. Kõndisime siis mööda tänavat ja kohe tuldi juurde, et marihuaanat soovid. Ikka väga hull. Kuigi narko on Austraalias keelatud, siis see linn on justkui väljaspool seadust ja Austraaliat. Kõik teavad, mis seal toimub, aga midagi ei tehta, sest see on nii juba ajalooliselt. Ise ei hakanud kanepit tegema, kuna sai paari farmi kandideeritud, kus nad teevad narkoteste. Sõitsime läbi Nightcap rahvuspargist. Seal oli juba palme igalpool. Väga mägine ala ja rahvuspargis oli platvorm täpselt saja meetrise järsaku serval. Vaade oli võimas, aga fotod seda jälle kuidagi edasi ei anna. Kui hakkasime edasi sõitma, siis nägime ühe tee ääres puu otsas metsikuid koaalasid. Emal oli poeg seljas ja passisid kõrgel puu otsas. Esimene koaala nägemine Austraalias. Ööseks läksime Rocky Creek kämpimisalale, kus mulle pakuti rahvuseks jälle ameeriklast.

Juba vihmametsa moodi

Järgmisel päeval hakkasime läbi helistama varem kogutud kontakte, et leida endale avokaadofarm, aga antud piirkonnas ei hakka hooaeg enne aprilli-maid. Õhtuks jõudsime Standown kämpimisalale, kus oli ootamatult soe ja sõbralik vastuvõtt. Jäime sinna kaheks ööks. Käisime Rainbow beachil ujumas, lained jälle megad. Kämpimisalal olid kõik pensionärid ja enamus Vietnami sõja veteranid. Inimestega sai ikka väga huvitavaid vestlusi peetud ja jälle kiideti keeleoskust.

Järgnevatel päevadel sai läbi sõidetud, Childersist, Tannum Sandsist, Rockhamptonist, Airli beachilt... 7. ja 8. veebruari ööd sai veedetud juba katuse all voodis. Väga mõnus vaheldus telkimisele. 7. hommikuks oli aga üllatus – üks tagumine rehv oli tühi. Rehvi sisekülg nii ära kulunud, et traadid väljas. Läksime siis esimesse linna ja saime uued tagumised rehvid. Eks see auto tahab veel parandamist kunagi saada. Igatahes samal päeval helistasime ühte farmi tagasi ja sealt öeldi, et kahjuks tööd pole. Tund aega hiljem, aga helistasid nad ise tagasi ja ütlesid, et ok, tulge. See oli väga hea tunne, sest sõitmisest väsinud ja raha hakkas ka otsa saama. Võtsimegi suuna siis Mareeba poole.

8. jõudsime Dimbulahisse, kus asub praegune töökoht. Näiduks jäi umbes 302330, nii et maha sai sõidetud jälle mitu tuhat kilomeetrit. Siin on vihmahooaeg ja ühes kohas oli jõgi ikka korralikult üle ujutanud.

Uus töökoht on farmis Blushing Acres ja korjan siin avokaadosid. Elukoht on farmis kohapeal. Osa majast on köök, neli tuba ja suur saal teleka ja diivanitega, ülejäänud on garaaž. Pesemine ja vets on väljas eraldi majas. Mingi väga luksus just ei ole, aga mulle meeldib ja olen rahul. Õnneks on odav ka, 11 dollarit päev. Avokaadode korjamine on siis ca 10 tundi nende puu otsast kääridega lõikamine. Madalalt on lihtne korjata, aga ülevalt korjamiseks on pikad käärid. Peab olema suht ettevaatlik, et neid väga kukkuda ei lase, muidu lähevad mädanema. Esimene töönädal sai läbi ja kolme päeva eest saadud palgaga võib rahule jääda, eks näis palju täis nädala eest tuleb. Kilo hind on 15 – 30 senti, kasti suurus ca 300 kilo. Poes maksab üks tükk tavaliselt 3 dollarit.

Kuigi üldiselt võib siin igav hakata, siis mõni viimane päev kohe teps mitte. Lihtsamad asjad mis nalja teevad on erinevad putukad. Õhtuti ei anna nad ikka rahu ja ronivad sisse, eriti need haisvad lendavad lutikad. Aga akna taga on sellised väikesed sisalikud, kes siis igast putukaid söövad. Üks õhtu lendas kohale ka üks eriti suur mardikas ca 7 cm pikkune elukas. Konnadest ei hakka rääkimagi väga, on kärnkonnad ja rohelised konnad, mis ronivad mööda seinud. Kõige tipp on muidugi püütonid. Hakkasin siin paar päeva tagasi vetsu minema õhtul pimedas, kuulen krabinat, aga see on ju tavaline. Astusin vetsu juures maost viis sentmeetrit mööda :D. igatahes oli elukas ca 2 meetrit pikk ja vaikselt roomas ning otsis kohta. Oli seal ikka mitu tundi, enne kui ära kadus. Eile oli siis üks sama madu läbi vetsu akna loputuskasti tee leidnud. Sellega oli ka igavene jant, et teda sealt välja saada. Detailidesse ei hakka laskuma, kuna nõrganärvilised ei peaks sellele vastu. Aga lahkus sealt kus sisse sai ja läks katuse peale magama.

Eile käisime Davies Creeki kaitsealal ujumas ja tsillimas ka koos mõne teise eestlasega. Mõnus jahe mägede vesi, kus sulistada.

Igatahes olen nüüd siin paar kuud paigas vist. Kui aega saan käin ümbruskonnas ringi ka ja annan siis teada. Kuna mu fotoka laadimise juhe jäi erinevatel põhjustel Lääne-Austraaliasse, siis võib fotodega raskusi tulla. Aga ilus on siin. Loodus on roheline ja soe, aga väga kuumaks ka ei läheb. On kus käia ja mida vaadata.