Puhkus puhkuse sees

Niisiis... mis ma siis vahepeal teinud olen. Sõitnud ja sõitnud ja sõitnud. Liiga palju sõitmist. Algul sõitsin Narrabrisse, kus plaanisin olla paar ööd, aga jäin nädalaks. Olin jällegi sõprade pere juures. Sellest elust võiks muidugi pikemalt kirjutada, aga osad pärlid jätan endale ka :).

Brisbane

 

Tormi mõju hostelile

 Edasi sai liigutud Brisbane´i. Mulle jättis linn hea mulje. Suur looklev jõgi jookseb läbi ja on väga künklik ja roheline. Kuna Kristiina ja Mari-Liis elavad Brisbanes, siis sai paaril korral ka nendega aega veedetud. Päris värskendav oli vahetut eesti keelt rääkida. Ma ei tea mitu kuud ei olnud ühegi eestlase otsa sattunud. Aga Brisbanes oli ju 30 aasta suurim torm :D. Hea, et mu auto garaazis oli, muidu oleks rahe tõttu klaasid läinud. Oma silmaga ei ole nii suurt rahet veel näinud.

 Pärast Brisbane hakkas aga tõeline puhkus. Kõigepealt sõitsin Rainbow Beachi, kus järgmine päev hakkas seiklus Fraser Islandil, mis peaks olema maailma suurim liivasaar. Reis toimus dziipidega, mida kokku 8 tükki. Ringi lasime kahes eraldi grupis ja kõik said ise sõita ka. Ookeanivette ujuma otse rannast ei saanud minna, kuna see koht kubiseb haidest. Selle asemel käisime ujumas saarel asuvates järvedes ja ühes väga lahedas ojas Eli Creek. Oja ise oli ca põlvini, aga täpselt paras, et lasta ennast allavoolu vedada ja ümbrust nautida. Mckenzie järves oli väga peenike liiv, millega soovitati nahka hõõruda ja juukseid pesta ning selle mõju oli tõesti tuntav. Ööbimine oli kämpimisalal telkides. Ala oli piiratud elektriaiaga, et dingod sisse ei pääseks ja nende eest hoiatati koguaeg. Räägiti igast dingorünnakutest ja autoõnnetustest. Ca kolm nädalat enne meie reisi oli näiteks üks auto üle katuse keeratud ja üks inglise tüdruk oli surma saanud. No ja neid õnnetus ning surmajuhtumeid seal saarel ikka jagus. Söök oli kolmeks päevaks külmakastidega kaasas ja süüa tegime ise. Igatahes väga aktiivne ja pidune puhkus oli. 

McKenzie järv

Üks võistlustest

McKenzie järv

Indian head

Fraser Island

Edasi sõitsin ca 1000 km põhja poole Airlie Beachile. Kuna jõudsin sinna mitu head päeva enne järgmist reisi, otsustasin teha ühe kalastustripi saartevahele. Varustus ja sööt oli firma poolt ning sai igast huvitavaid kalu püütud. Kahjuks midagi piisavalt suurt ja head kätte keegi ei saanud, seega lasime kõik tagasi. Igati korda läinud päev.

Kole kui kurat - puffer fish

Tusky

 Nüüd hakkas paadi tripp Whitsunday saarestiku ümber. Põhimõtteliselt sai veedetud kolm päeva suures purjepaadis ja ainult ühel korral lasti meid maale. Ülejäänud aja sai vedeletud tekil või snorgeldatud. Ja ütleme nii, et see korallide vahel igast kaladega ujumine oli peen. Nii palju värve ja elu. A ja kilpkonnaga ujusin ka :). Magamine ja söögitegemine käis kõik kohapeal. Kuna ilm oli ikka väga soe seal põhja pool, siis esimese öö magasin ma väljas tekil, kuna all pool polnud mingit õhu liikumist. Samuti saime aidata purjede heiskamisel, pidime elueest väntama, et puri üles saaks. Reisi lõpus jäime äiksetormi kätte. Lained muutusid ilusaks, vihma kallas, nii et lõikas, välgutas ja müristas. Suureks pettumuseks ainult üks šveitsi tüdruk jäi merehaigeks, kõik teised pidasid vastu. Maale jõudes kõikusid veel kaks päeva, enne kui aju aru sai mis toimub.

Beebi hai

Paadis

Vee all kahjuks pilti ei teinud, aga need ujusid väga ülbelt nina eest läbi. Batfish.

Whitsundays

Torm tuleb

Pärast kõike seda toredust algas mul ca 1900 km-ne sõit Sydney suunas, millest 3 ööd veetsin autos ja ühe öö austraallastest sõprade juures Brisbanes. Väga tüütu sõit oli :D. Nüüd olen tagasi Sydneys ja jään siia kuni 4. jaanuar, pärast mida ootab juba uus töö Griffithis.