Jätk...
Õhtuks jõudsime Fitzgeraldi
kaitsealale tasuta telkimise kohta. Oli esimene telkimine. Kuna meil
olid madratsid esimese autoga kaasas, siis me ei kontrollinud üle
nende suurust. Telk on küll nelja inimese oma, aga kahte täis
madratsit sisse sinne ei mahuta. Niisiis magasimegi mõlemad selliste
pooltühjade madratsite peal, lohku vajunud.
05.01 algnäit Fitzgeraldis 294150.
Sõitsime läbi Esperance linna ja käisime Cape Le Grand
rahvuspargis ja ühel rannal – Lucky beach. Noo kogu see kompleks
oli hämmastav. Esiteks sõitsime kaitseala sees ca 15 km enne kui
jõudsime mägede ja randadeni. Nö mägedesse ronima ei viitsinud
minna. Aga Lucky beack oli võrratu. See kooslus helesinisest veest,
puhtast valgest liivast ja ümbritsevatest mägedest oli väga peen.
Liivaterad olid nii peened, et märjal pinnas jäi mulje nagu käiks
kivil ja kui varvastega seda kraapida tekkis mõnus lumekrudin.
Lisaks nägin esimest korda inimsõbralikke kängurusid. Aga kui ma
pai tegin, siis üks mees ütles, et kui pargivaht seda näeb, siis
on ata ata.
 |
| Lucky beach |
 |
| Volliga niisama |
Õhtuks jõudsime Norsemani linna
lähedale ja telkisime suure tee lähedal parkimise alal kõval
pinnasel. Hämmastaval kombel kuulsime kuidas kägu kukkus ja nägime
kuidas langeva tähena põles prügi atmosfääris. Seda viimast asja
polnud kunagi näinud.
06.01 alustasime sõitu näiduga
294744. Sõitsime Norsemani linna, et otsida tasuta pesemiskohta.
Kohapeal selgus, et duširuumide uksed olid kinni kruvitud. Lisaks
avastasin, et ühes rehvis oli kruvi, seega pidime paranduses käima.
Kuna sõidu ajal kiskis ikkagi vasakule, lasime rooliotsas ka üle
timmida, aga see ei olnud vist parim mõte, sest neil ei olnud õiget
pinki seal. Kokku läks 105 dollarit. Igatahes sõitsime sealt edasi
kaevanduslinna Kalgoorlie. Seal oli ilm juba väga kuum, ca 40
kraadi. Kuna päeval pesta ei saanud, siis jäime ööks hostelisse.
Kohapeal käisime kullamuuseumis, kus suurtes šeifides on näituseks
väljas ca 4 miljoni dollari eest kuldmanti. Edasi läksime selle
koha suurimasse lahtisesse kullakaevandusse Superpit. See vaade oli
lihtsalt tohutu. Ma ei mäleta selle mõõtmeid, aga kellel võimalus
vaadake Google mapsist.
 |
| Superpit |
 |
| Superpit |
 |
| Üks lõpututest sirgetest |
07.01 alustasime Kalgoorliest näiduga
295007. Pidime jälle läbi Norsemani sõitma, kuna sealt saab alguse
kiirtee, mis ühendab kahte osariiki. Algul oli pilt tee ääres veel
ok, viljapõllud jms. Mida aeg edasi seda igavamaks see asi muutus.
Igal pool kas lage ala või põõsastik ehk bush. Palju oli pikk
sirgeid. Kõige pikem sirge oli 145,6 km pikk. Mina nägin selle
algust ja lõppu, sest oli paras aeg silm looja lasta. Ja kui hiljem
jooksis meil vasakul võimas mäeahlik sadakond kilomeetrit otsustas
Kristiina magada. Telkisime Lõuna Austraalia osariigis piirist ca
150 km jälle kuskil kõval kruusapinnasel. Telgi ümbrus oli
sipelgaid ja nende auke täis. Kuna olime rannikulähedale jõudnud,
siis oli ka tuul tohutu. Hommikuks oli kaste telgi täitsa märjaks
teinud. Paganase esimest korda oli miljon parmu ümberringi. Ma
mõtlesin, et need raisad siin maal puuduvad, aga näet siis. Kõigele
lisaks muutus ka kellaaeg, kui varem oli Eestiga 6 tundi vahet, siis
nüüd on 8,5. Vot.
08.01 alustasime sõitu oma Lõuna
Austraalia telkimiskohast näiduga 296002. Juba osariigi piiril oli
märk, et puuvilju, juuvilju jms ei tohi üle piiri vedada. Mitmes
kohas olid märgid, et söö ruttu ära, muidu kontrollitaks. Kuna
kuskil mingeid kontrolle ei näinud, siis väga oma kahe banaani
pärast ei muretsenud. Aga kui jõudsime Ceduna linna äärde oli
kohe konkreetne piiriputka ja meid tõmmati ka kõrvale. Selline
mõnus papi tuli ja küsis, et kas meil midagi kahtlast ka kaasas on.
Kui ütlesin, et kaks banaani, siis pakuti, kas söön ära või
visatakse minema. Ma hakkasin isuga ühte banaani kohe sööma ja
kiitma, et oi kui hea banaan on. Kristiina naeris kõrval kõveras.
Ja kui ma hakkasin teist sööma, siis herr hurjutas Kristiinat, et
ta aitaks ka, aga viimane naeris nii, et piss püksis. Igatahes
õhtuks jõudsime Kimbasse, esimene kämpimiskoht kus oli duši
võimalus.
09.01 alustasime Kimbast sõitu näiduga
296706 Adelaide poole. Adelaide on üsna suur linn ja liiklus on
tohutu. Kuna linn on suht uus, siis on linnaplaneering konkreetne ja
ruuduline. Linnast lasime üsna ruttu jalga ja hakkasime tööd
otsime. Kõigepealt proovisime minna Adelaeide Hills päkkerisse,
mida kodulehe järgi pidi olema väga lihtne leida. Aga tutkit,
tegime mitu head tiiru ümber külakese, enne kui üks kohalike
küsis, et mis värk on ja meile koha kätte näitas. Päkkeris
selgus, et kohti ei ole ja võib paari nädala jooksul uuesti
helistada. Ööseks läksime kõrvalkülla Mt Peasenti karavanparki,
kus ööbimine oli 6 dollarit nägu. Sai pesta ja köök oli ja isegi
telekas.
10.01 alustasime Mt Pleasentist näiduga
297241. Hakkasime Adelaide Hills piirkonnar ringi sõitma ja tööd
otsima. Küsisime ühest kaltsukast infot. Sealt soovitati minna
Lenswoodi. Lenswoodi poeke soovitas minna lähedal asuvasse
külmahoidlasse. Neil küll tööd ei olnud, aga ühe numbri andsid,
kuid kasu sellest polnud. Sõitsime veel ringi ja käisime ühe farmi
kontoris. Tädi tahtis muudkui jutustada, aga mitte tööd anda.
Kahjuks jäime hooajaga kas hiljaks või olime liiga vara kohal.
Eraldi teema selle piirkonna kohta on teed ja mäed ja orud. Ütleme
nii, et Haanja on poisike selle kõrval. Ja ma ei saa aru kuidas neid
viljaaedu seal hooldatakse. Ikka väga pekksi mägine ja käänuline
koht. Väga ilus muidugi. Kuna maalt õnne ei leidnud läksime linna
suurde poodi. Seal helistasime kolme töö hostelisse, mis asuvad ca
250 km kaugusel. Kahes polnud vabu kohti, aga Renmarkis küsiti kohe,
et millal jõuate, et otsin teile siis töö. Meil oli kohe kriips
kõrvuni ja põnev. Apelsine korjama. Niisiis sõitsime Renmarki
lähedale ära ja veetsime viimase öö telgis. Kämpisime järve
kaldal (Lake Bonney Reserve). Auto oli vee piirist ca 6 meetri
kaugusel. Meie kõrvale oli eelnevalt end sisse seadnud kamp
astraallasi. Lasid seal jetidega ja paatidega ringi ning grillisid.
Kuidagi sai rääkima ka hakatud ja kutsuti peoga ühinema. Väga
lamp oli. Päris naljakas kogemus. Mõni tundus ikka intelligentne ka
olevat, aga enamus vist olid jalgpallurid ja olid sellised ossid. Aga
lõbus oli ikka.
11.01 laupäeval jõudsime Renmarki
lõpliku näiduga 297581. Renmarkis mõnusad 38 kraadi sooja (ja see on alles algus).
Kokkuvõtteks. Reis kestiskokku
põhimõtteliselt 10 päeva. Kokku sõitsime maha 4174 km. Käisime
paljudes linnades ja kohakestes. Palju ei söönud, aga vett läks
kõvasti ja head vett on raske tasuta saada. Kaamleid ei näinud,
kuigi hoiatussildid olid väljas. Telkida oli tore, kuigi vahel veidi
külm oli. Sipelgad on igal pool. Reis oli mõnus ja seda vaheldust
oli täpselt vaja.
Ma nüüd ei mäletagi, millal need seto jõulud ja uusaasta olid, aga lõpetuseks üks christmastree ehk jõulupuu, mis kasvab ainult lääne Austraalia lõunaosas.