Margaret Riveri lähedal

elust ja olust

Vaade hostelist

Kirjutan siis väheke kohast, kus hetkel elan. Tegemist on Dunsborough Beachhouse Hosteliga, mis jääb ookeanist ca 200 meetri kaugusele. Maja ees on suur muruplats, kus saab võrku ja kossu mängida. Ma ei tea palju siin hetkel inimesi kokku on, aga kohti on vast ca 30le inimesele. Inimesi tuleb ja läheb järjest. Hetkel on siin 7 eestlast, hunnik sakslasi, inglasi ja iirlasi, leedukas, uusmeremaalane ja mõned prantslased. Seltskond on tore ja kõik on väga viisakad. See viisakuse teema vajab ikka veel harjumist. Kõik küsivad alati kuidas läheb, kuidas töö või päev oli jne. Olen 4ses toas koos Kristiina ja ühe eesti paarikesega. Tuba ei ole väga suur... siin on kaks nari ja mõned riiulid. Kõik kohad on asju täis. Aga voodid on õnneks head, mitte nagu eelmises hostelis, kus ma nagu augus magasin.

Olen nüüd natuke üle nädala tööl käinud Glamorgan Estate Private Vineyardis. Töö on iseenesest lihtne. Tõstame viinapuude toestustraate paika või tõstame neid maha (wire dropping), et oleks ruumi kasvada. Töö hakkab kl 6.30 hommikul, vahepeal on kaks pausi ja kl 15.00 saab juba koju. Hommikul on ikka mega raske üles saada... Makstakse 20 dollarit tunnis miinus maksud. Aga kuradi tüütu töö. Põhimõtteliselt kõnnin ca 8 tundi ja venitan traati. Esimesed päevad olid jalad ikka väga läbi, nüüdseks ära harjunud. Eriti igavaks teeb asja see, et mul ei ole millegagi mussi kuulata ja väga tüütu on terve päev oma mõtetega olla või ümiseda. Tuleb plaani võtta ja üks ära osta, mis siin on umbes 1,5 tunni töö e 30 dollarit. Iga päev sõidame neljakesi meie autoga ca 10 km kaugusele. Seltskonnas oleme meie, üks saksa tüüp Moritz ja inglise tüdruk Angie. Mina ja Motitz tõstame traate, tsikid peamiselt lõikavad taimi tagasi või vesivõsusid ära. Üks päev saime rämeda vihma endale kaela, nii et ei olnud ühtegi kuiva kohta. Läksime siis veidi varem ära ja ostsime vihmakindlad riided, sellised uhked kollased. Järgmine päev sai need siis selga aetud ja pärast kahte tundi tööd olid püksid juba puruks. Raisk. Ei tasu ikka odavat kraami osta. Õnneks jakk peab vastu. Eile sadas ka nii hullult, et pärast poolteist tundi tööd saadeti koju ära. Kuigi ei lubatud tormi, tuli mega tuul ja äike ja rahe.

Eelmine nädal käisin siin esimest korda kalal. Uusmeremaalane Harry ostis õnge ja ma laenasin ühelt prantslaselt endale ka ning läksime paar kilomeetrit eemale ühe silla peale ookeanist püüdma. Söödaks kasutasime kaheksajala tükke. Ma sain kätte 3 kala ja Harry kaks. Liigiks austraalia heeringas. Kalu ujus ringi mega palju. Lisaks nägime mitut raid. Mõni astelrai oli ikka mega suur, tsillisid vaikselt mööda põhja ringi. Õhtul tegime kalad ahjus ära ja sai väga hea. Harry on tegelikult taimetoitlane olnud juba 7 aastat, aga võttis nüüd ette, et tahab kalapüüda ja kui ise püütud ning valmistatud kala, siis tuleb süüa. Huvitav muutus inimeses igatahes.

Magusad heeringad

Muuseas, mulle kingiti ka õng, mis tähendab, et varsti lähen kalale :)

esimesed 2 nädalat

Niisiis, kuna üks huviline ikka oli, siis kirjutan aegajalt.

Kuna nüüdseks on kaks nädalat mööda läinud siis ei viitsi väga detailselt kirjutada. Aga reis siia läks hästi ja ilma suuremate viperusteta. Tallinna lennujaamas kombiti korralikult läbi ja see oli häiriv ning seal oli ka kõige karmim kontroll mu arust. Austraalias kõndisime juba lihtsalt läbi värava... Ja lennukiga nii pikalt reisimine on tüütu, 12 tundi lennata magada ei saa ja kõik kohad on kanged.

Perthi lennujaama jõudes ei olnud kellelgi muidugi hosteli aadressi, hea, et nimi meeles oli. Aga üks taksojuht laenas oma nutikat ja saime aadressi enamvähem teada. Esimene hosteli vaatepilt oli isegi minu jaoks veidi kahtlane. Nagu torm oleks üle käinud. Kõik oli sitane ja pudeleid täis. Mõni kakerdas juba 7 ajal ringi ka. No aga enne 11 me sisse ei saanud ja siis oli ka, et viimane tüüp polnud välja kolinud, tuba sassis ja räpane. No ja siis ei saanud kohe tekki ja patja, mille peale Mariliis hakkas juba marutama. Tsikid olid kõik pool šokis sellest jamast. Järgmine jama selle Planet Inn hosteliga – nad ei tunne öörahu mõistet. Vahet pole, mis nädala päev, pidu kestis ikka 4-5ni hommikul, katsu siis magada.

Kuna tööotsingud Perthis ei sujunud, pidev pidu ja rahakulu, siis ostsime nelja peale auto. 91. aasta Mitsubishi Magna ehk Maggie. Auto saime saksa bäkkeritelt kätte 800 dollari eest. Küsisin 50 alla. Üldiselt on hea auto, aga aja jooksul on ka mõni viga tulnud. Rool teeb trikke ja kui aknad lahti, siis ajab gaasi sisse. Aga seni on hää. Autol pool matkavarustust kaasas ja veidi sööki ka.

03.09 läksime siis Perthist minema õnne otsima. Ühe öö magasin autos, teise caravan pargis ja kuuendal jõdsime Dunsborough beachhouse-sse. Siin otsustasin Mariliis ja Merilin tagasi Perthi minna, mina jäin Kristiinaga siia. Koht on väga peen. Muidu nagu hostel ikka, aga selline tore muruplats, kossu ja võrguplats, ning 200 m majast (kui niigi palju) on rand ja ookean. Peen.

Õnneks selles hostelis on öörahu mõiste olemas, aga nädalavahetusel ei sega see kedagi :D. Igatahes pidu oli korralik, kes mida tarvitas. Siin on kohalik bäkkerite jook Goon, mis on põhimõtteliselt odav 4 liitrine vein. Räägivad, et selle valmistamiseks kasutatakse lisaks linde ja kalu :P. Sellel on palju sorte, aga paar valget on vast joodavad.

10.09 seisuga saime siin Kristiinaga lõpuks tööd kuhugi viinamarja kasvandusse. Mida me veel tegema hakkame selgub kohapeal.

Senimaani on siin väga hea olnud, selline tunne nagu oleks kogu elu siin elanud.