Tööst

Hetkel siis seis selline, et farmis, kus oleme sai üks sort ära korjatud ja teine sort pole valmis, seega sai töö otsa. Samas rääkis omanik, et kuhugi teise farmi on vaja töölisi appi, algul pidid kõik saama. Eilseks selgus siis, et ainult mina ja Kristiina saime selle töö, aga omanik pidi veel teiste jaoks ka veel otsima. Vedas.

Mingi kuu aega tagasi sai kandideeritud puuvillafarmidesse. Ühest tuli peen äraütlev vastus. Teisest tuli algul kiri, et oleme nende listis sees ja mõni päev tagasi helistati, et saame tööd. Samas hoiatati veel, et tuleb narko ja alkoholi test ning lubati veel üle helistada. Eks näis, vast läheb ikka hästi.

Muidu muud nagu polegi väga. Tegin täna quacamolet esimest korda... mega hea sai.

Uue töö otsinguil

Seekord ei viitsi ma nii detailselt ringisõitmisest kirjutada, lasen mingi üldise jutu.

Esimene katse Renmarkist minema saada oli 25. jaanuaril. Päev varem auto ei käivitunud enam ja töökojast öeldi, et süütenurga andur vms läbi ja vahetati ära. Järgmise päeva hommikul asjad pakitud ja head aega öeldud tahtsime edasi minna, aga ennäe auto ei käivitunud jälle. Kuna oli laupäev, siis oli töökoda kinni ja esmaspäev oli Austraalia päev ehk ka kõik oli kinni, siis pidime jälle ootama. Seekord siis vahetati kütusepump ära, aga õnneks raha ei võetud. Renmarkist hakkasime sõitme 28. jaanuaril algnäiduga 297995. Kõik väga hea ja tore. Sai sõidetud ca 80 km kui hakkas mega kütuse haisu sisse ajama ja oli näha kuidas kütusenäidik langes liiga kiiresti. Jäime kusagil külavahel suure hoone juures pidama. Vaatasin auto alla ja seal lihtsalt voolas kütust. Õnneks selgus, et olime peatunud kuskil töökoja juures. Lükkasime auto garaaži ja seal torgati kütusevoolik lihtsalt paika ja tõmmati igaksjuhuks klambriga kinni ka. Igatahes vedas ja saime edasi sõita.

Esimeseks õhtuks jõudsime Mildurasse, kus käisime ujumas ja oma saksa sõpradega grillimas. Jäime nende juurde ööseks ka. Mildurast edasi sõites pidas meid vilkuritega politsei kinni. Kristiina pandi puhuma. Kui see korras oli, siis ajasid veel paar sõna juttu ka. Väga huvitav kogemus oli. Õhtuks jõudsime Griffithisse. Ümber Griffithi oli näha nelja tulekahju. Aeg ajalt oli kuulde väga kõva sireeni häält. Kuna ma olen kuulnud, et mõnes väiksemas kohas on selline süsteem, et sireen pannakse tööle, et vabatahtlikud kuuleksid ja teaksid kohale tulla. Hiljem selgus ikkagi, et need oli hoopis sellised ritsikalaadsed putukad, mis seda hullu heli tegid. Magatud sai telgis ja oli nii kuum, et katet peale ei pannudki. Aga oli äge läbi võrgu tähti vaadata. Järgmisel hommikul sai paaris veinitehases tööd käidud küsimas ja kontaktid jäetud, aga no senini pole keegi helistanud :D. Paaris tööbüroos käisin ka, aga ei midagi.

31. jaanuariks olime jõudnud väikesesse kohta Mendooran. Puid oli juba palju ja isegi muru oli, võrreldes varasema poolkõrbega. Tasuta telkimisalal oli külm dush. Kohapeal sai juttu räägitud ühe kohaliku tüübiga, kes ka lihtsalt ringi rändab oma naisega. Mees pakkus mulle kohe, et ma olen ameerika aktsendiga. Tal oli üks suurem koer ja kutsikas. Kutsikas sai kohe Kristiina sülla nunnutada ja jäi mõneks ajak meie juurde. Hiljem tõi ta välja oma papagoi, mis oskas käskluse peale paari trikki teha. Õhtul kasutasime esimest korda oma gaasigrilli, tegime kiirnuudleid tuunikalaga :D – klassika. Lisaks käisime päeval ka muidugi Nahspool looduskaitse alal, kus oli näha juba esimesi palme. Ümberringi olid igaspool mäed.

Järgmine päev sai läbi sõidetu Byron bayst ja Surfers paradisest. Toredad rannad olid mõlemas. Surfers paradises sai ujumas ka käidud. Ujuda tohtis ainult ühes kohas lippude vahel vetelpääste torni ees. Lained olid suured ja tugevad. Põhimõtteliselt ei saanudki sügavamale minna kui puusadeni ja siiski peksid lained ennast kalda poole. Äge.

2. veebruariks jõudisme Nimbinisse. See linn on väike hipilinn, hämmastav. Hipipoed ja hipid igalpool. Kõndisime siis mööda tänavat ja kohe tuldi juurde, et marihuaanat soovid. Ikka väga hull. Kuigi narko on Austraalias keelatud, siis see linn on justkui väljaspool seadust ja Austraaliat. Kõik teavad, mis seal toimub, aga midagi ei tehta, sest see on nii juba ajalooliselt. Ise ei hakanud kanepit tegema, kuna sai paari farmi kandideeritud, kus nad teevad narkoteste. Sõitsime läbi Nightcap rahvuspargist. Seal oli juba palme igalpool. Väga mägine ala ja rahvuspargis oli platvorm täpselt saja meetrise järsaku serval. Vaade oli võimas, aga fotod seda jälle kuidagi edasi ei anna. Kui hakkasime edasi sõitma, siis nägime ühe tee ääres puu otsas metsikuid koaalasid. Emal oli poeg seljas ja passisid kõrgel puu otsas. Esimene koaala nägemine Austraalias. Ööseks läksime Rocky Creek kämpimisalale, kus mulle pakuti rahvuseks jälle ameeriklast.

Juba vihmametsa moodi

Järgmisel päeval hakkasime läbi helistama varem kogutud kontakte, et leida endale avokaadofarm, aga antud piirkonnas ei hakka hooaeg enne aprilli-maid. Õhtuks jõudsime Standown kämpimisalale, kus oli ootamatult soe ja sõbralik vastuvõtt. Jäime sinna kaheks ööks. Käisime Rainbow beachil ujumas, lained jälle megad. Kämpimisalal olid kõik pensionärid ja enamus Vietnami sõja veteranid. Inimestega sai ikka väga huvitavaid vestlusi peetud ja jälle kiideti keeleoskust.

Järgnevatel päevadel sai läbi sõidetud, Childersist, Tannum Sandsist, Rockhamptonist, Airli beachilt... 7. ja 8. veebruari ööd sai veedetud juba katuse all voodis. Väga mõnus vaheldus telkimisele. 7. hommikuks oli aga üllatus – üks tagumine rehv oli tühi. Rehvi sisekülg nii ära kulunud, et traadid väljas. Läksime siis esimesse linna ja saime uued tagumised rehvid. Eks see auto tahab veel parandamist kunagi saada. Igatahes samal päeval helistasime ühte farmi tagasi ja sealt öeldi, et kahjuks tööd pole. Tund aega hiljem, aga helistasid nad ise tagasi ja ütlesid, et ok, tulge. See oli väga hea tunne, sest sõitmisest väsinud ja raha hakkas ka otsa saama. Võtsimegi suuna siis Mareeba poole.

8. jõudsime Dimbulahisse, kus asub praegune töökoht. Näiduks jäi umbes 302330, nii et maha sai sõidetud jälle mitu tuhat kilomeetrit. Siin on vihmahooaeg ja ühes kohas oli jõgi ikka korralikult üle ujutanud.

Uus töökoht on farmis Blushing Acres ja korjan siin avokaadosid. Elukoht on farmis kohapeal. Osa majast on köök, neli tuba ja suur saal teleka ja diivanitega, ülejäänud on garaaž. Pesemine ja vets on väljas eraldi majas. Mingi väga luksus just ei ole, aga mulle meeldib ja olen rahul. Õnneks on odav ka, 11 dollarit päev. Avokaadode korjamine on siis ca 10 tundi nende puu otsast kääridega lõikamine. Madalalt on lihtne korjata, aga ülevalt korjamiseks on pikad käärid. Peab olema suht ettevaatlik, et neid väga kukkuda ei lase, muidu lähevad mädanema. Esimene töönädal sai läbi ja kolme päeva eest saadud palgaga võib rahule jääda, eks näis palju täis nädala eest tuleb. Kilo hind on 15 – 30 senti, kasti suurus ca 300 kilo. Poes maksab üks tükk tavaliselt 3 dollarit.

Kuigi üldiselt võib siin igav hakata, siis mõni viimane päev kohe teps mitte. Lihtsamad asjad mis nalja teevad on erinevad putukad. Õhtuti ei anna nad ikka rahu ja ronivad sisse, eriti need haisvad lendavad lutikad. Aga akna taga on sellised väikesed sisalikud, kes siis igast putukaid söövad. Üks õhtu lendas kohale ka üks eriti suur mardikas ca 7 cm pikkune elukas. Konnadest ei hakka rääkimagi väga, on kärnkonnad ja rohelised konnad, mis ronivad mööda seinud. Kõige tipp on muidugi püütonid. Hakkasin siin paar päeva tagasi vetsu minema õhtul pimedas, kuulen krabinat, aga see on ju tavaline. Astusin vetsu juures maost viis sentmeetrit mööda :D. igatahes oli elukas ca 2 meetrit pikk ja vaikselt roomas ning otsis kohta. Oli seal ikka mitu tundi, enne kui ära kadus. Eile oli siis üks sama madu läbi vetsu akna loputuskasti tee leidnud. Sellega oli ka igavene jant, et teda sealt välja saada. Detailidesse ei hakka laskuma, kuna nõrganärvilised ei peaks sellele vastu. Aga lahkus sealt kus sisse sai ja läks katuse peale magama.

Eile käisime Davies Creeki kaitsealal ujumas ja tsillimas ka koos mõne teise eestlasega. Mõnus jahe mägede vesi, kus sulistada.

Igatahes olen nüüd siin paar kuud paigas vist. Kui aega saan käin ümbruskonnas ringi ka ja annan siis teada. Kuna mu fotoka laadimise juhe jäi erinevatel põhjustel Lääne-Austraaliasse, siis võib fotodega raskusi tulla. Aga ilus on siin. Loodus on roheline ja soe, aga väga kuumaks ka ei läheb. On kus käia ja mida vaadata.

Töö Renmarkis

Adelaide jõudes helistasime mitme linna hostelitesse. Enamuses olid kõik täis juba. Renmarkis mitte ja küsiti kohe millal jõuate, et hakkan teile tööd otsima. Hiljem helistas Kevin tagasi ja teatas, et töö olemas – apelsine korjama. Nii kui hostelisse jõudsime ja rääkisime, mida tegema hakkame naerdi ja hurjutati kõrvalt, et oioi kui raske ja halb töö. Muidugi meil ka “vedas”, et parajast algas kuumalaine. Esimene tööpäev oli kohe pühapäeval. Kohale läksime seitsmeks, kus näidati meile ja räägiti, kuidas asjad käivad. Saime oma traktori kahe käru ja kuue kasti ehk bin-iga. Bin on ca kuupmeeter. Teisel päeval alustasime korjamist juba kella kuuest, et ära kasutada jahedamat aega. Sellegi poolest oli siis juba 26 kraadi sooja. Esimene päev ja teine päev korjasime kumbki 2,5 bini ja ülejäänud päevad kaks. Selleks kulus 6-7 tundi. Korjamine ei ole iseenesest väga raske, aga see kuumus tapab. Tänaseks lubas isegi 48 kraadi, aga üle 45 vist ei läinud. Vett läheb ikka mega palju. Õnneks saame farmist vihmavett, sest hosteli vesi on selline mudamaitsega seekord. Lääne Austraalias oli vesi jällegi nagu jooks ujula vett. Üks õhtu tuli äikest ka, aga see ei jahutanud kedagi maha, vaid pigem alustas tulekahjusid. Täna töölt kojusõites oli kahes kohas näha tossupilvi.

Hostel on tegelikult hea. Konditsioneeriga toad ikkagi. Paras 23 kraadi siin sees ja välja ei tahagi väga nina pista. Inimesed on ka lahedad ja kuna neid on vähe, siis on kõik lähedasemad ning sõbralikumad. Enamus on prantslasi, paar inglast, sakslast, itaallast, aasialast ja meie. Kokku majutab see koht üldse 28 inimest.

Äkki liigume laupäeval siit edasi, aga eks näis. Manager Kevin tahtis meiega rääkida, aga hetkel ei saanud teda kätte. Äkki on uus parem töö nüüd soolas, siis jääks vist kauemaks. Palavad tervitused teile sinna Eestisse.

Roadtrip 2

Jätk...

The Gap

Sild

04.01 oli algnäit autol 293923. Kõigepealt käisime veel Albany ümbruses ringi. Kohalikud kuulsad kohad nagu The Gap ja The Natural Bridge, Blowholes ja mõned veel said üle vaadatud. Väga vahvad kohad. The Gap on selline jõhker tühimik, nagu sälk kalju sees. Sellest oli päris võimatu head pilti saada. The Natural Bridge on looduslik kaljusild, mis on aegade jooksul lainete poolt uuristatud. Blowholes... no põhimõtteliselt piisavalt suurte lainete korral on näha kuidas läbi kaljulõhede vett üles kaldale lööb. Me nägime veidi veeauru ja kuulsime tumedat mühinat. Siis sõitsime linnast väheke juba välja ja käisime Normans beachil. Oli selline põnev koht. Rand oli ilus nagu ikka. Tugev tuul peksis liiva vastu jalgu nagu liivapritsiga. Rand aga lahutas ookeani ja väikse siseveekogu, mille värv oli roostepruun. Puud selle ümber meenutasid juba natuke mangroovimetsi. Ja nagu ikka püüdsid üksikud inimesed siin ja seal kala.

Normans beach

Normans beach

Õhtuks jõudsime Fitzgeraldi kaitsealale tasuta telkimise kohta. Oli esimene telkimine. Kuna meil olid madratsid esimese autoga kaasas, siis me ei kontrollinud üle nende suurust. Telk on küll nelja inimese oma, aga kahte täis madratsit sisse sinne ei mahuta. Niisiis magasimegi mõlemad selliste pooltühjade madratsite peal, lohku vajunud.

05.01 algnäit Fitzgeraldis 294150. Sõitsime läbi Esperance linna ja käisime Cape Le Grand rahvuspargis ja ühel rannal – Lucky beach. Noo kogu see kompleks oli hämmastav. Esiteks sõitsime kaitseala sees ca 15 km enne kui jõudsime mägede ja randadeni. Nö mägedesse ronima ei viitsinud minna. Aga Lucky beack oli võrratu. See kooslus helesinisest veest, puhtast valgest liivast ja ümbritsevatest mägedest oli väga peen. Liivaterad olid nii peened, et märjal pinnas jäi mulje nagu käiks kivil ja kui varvastega seda kraapida tekkis mõnus lumekrudin. Lisaks nägin esimest korda inimsõbralikke kängurusid. Aga kui ma pai tegin, siis üks mees ütles, et kui pargivaht seda näeb, siis on ata ata.

Lucky beach

Volliga niisama

Õhtuks jõudsime Norsemani linna lähedale ja telkisime suure tee lähedal parkimise alal kõval pinnasel. Hämmastaval kombel kuulsime kuidas kägu kukkus ja nägime kuidas langeva tähena põles prügi atmosfääris. Seda viimast asja polnud kunagi näinud.

06.01 alustasime sõitu näiduga 294744. Sõitsime Norsemani linna, et otsida tasuta pesemiskohta. Kohapeal selgus, et duširuumide uksed olid kinni kruvitud. Lisaks avastasin, et ühes rehvis oli kruvi, seega pidime paranduses käima. Kuna sõidu ajal kiskis ikkagi vasakule, lasime rooliotsas ka üle timmida, aga see ei olnud vist parim mõte, sest neil ei olnud õiget pinki seal. Kokku läks 105 dollarit. Igatahes sõitsime sealt edasi kaevanduslinna Kalgoorlie. Seal oli ilm juba väga kuum, ca 40 kraadi. Kuna päeval pesta ei saanud, siis jäime ööks hostelisse. Kohapeal käisime kullamuuseumis, kus suurtes šeifides on näituseks väljas ca 4 miljoni dollari eest kuldmanti. Edasi läksime selle koha suurimasse lahtisesse kullakaevandusse Superpit. See vaade oli lihtsalt tohutu. Ma ei mäleta selle mõõtmeid, aga kellel võimalus vaadake Google mapsist.

Superpit

Superpit

Üks lõpututest sirgetest

07.01 alustasime Kalgoorliest näiduga 295007. Pidime jälle läbi Norsemani sõitma, kuna sealt saab alguse kiirtee, mis ühendab kahte osariiki. Algul oli pilt tee ääres veel ok, viljapõllud jms. Mida aeg edasi seda igavamaks see asi muutus. Igal pool kas lage ala või põõsastik ehk bush. Palju oli pikk sirgeid. Kõige pikem sirge oli 145,6 km pikk. Mina nägin selle algust ja lõppu, sest oli paras aeg silm looja lasta. Ja kui hiljem jooksis meil vasakul võimas mäeahlik sadakond kilomeetrit otsustas Kristiina magada. Telkisime Lõuna Austraalia osariigis piirist ca 150 km jälle kuskil kõval kruusapinnasel. Telgi ümbrus oli sipelgaid ja nende auke täis. Kuna olime rannikulähedale jõudnud, siis oli ka tuul tohutu. Hommikuks oli kaste telgi täitsa märjaks teinud. Paganase esimest korda oli miljon parmu ümberringi. Ma mõtlesin, et need raisad siin maal puuduvad, aga näet siis. Kõigele lisaks muutus ka kellaaeg, kui varem oli Eestiga 6 tundi vahet, siis nüüd on 8,5. Vot.

08.01 alustasime sõitu oma Lõuna Austraalia telkimiskohast näiduga 296002. Juba osariigi piiril oli märk, et puuvilju, juuvilju jms ei tohi üle piiri vedada. Mitmes kohas olid märgid, et söö ruttu ära, muidu kontrollitaks. Kuna kuskil mingeid kontrolle ei näinud, siis väga oma kahe banaani pärast ei muretsenud. Aga kui jõudsime Ceduna linna äärde oli kohe konkreetne piiriputka ja meid tõmmati ka kõrvale. Selline mõnus papi tuli ja küsis, et kas meil midagi kahtlast ka kaasas on. Kui ütlesin, et kaks banaani, siis pakuti, kas söön ära või visatakse minema. Ma hakkasin isuga ühte banaani kohe sööma ja kiitma, et oi kui hea banaan on. Kristiina naeris kõrval kõveras. Ja kui ma hakkasin teist sööma, siis herr hurjutas Kristiinat, et ta aitaks ka, aga viimane naeris nii, et piss püksis. Igatahes õhtuks jõudsime Kimbasse, esimene kämpimiskoht kus oli duši võimalus.

09.01 alustasime Kimbast sõitu näiduga 296706 Adelaide poole. Adelaide on üsna suur linn ja liiklus on tohutu. Kuna linn on suht uus, siis on linnaplaneering konkreetne ja ruuduline. Linnast lasime üsna ruttu jalga ja hakkasime tööd otsime. Kõigepealt proovisime minna Adelaeide Hills päkkerisse, mida kodulehe järgi pidi olema väga lihtne leida. Aga tutkit, tegime mitu head tiiru ümber külakese, enne kui üks kohalike küsis, et mis värk on ja meile koha kätte näitas. Päkkeris selgus, et kohti ei ole ja võib paari nädala jooksul uuesti helistada. Ööseks läksime kõrvalkülla Mt Peasenti karavanparki, kus ööbimine oli 6 dollarit nägu. Sai pesta ja köök oli ja isegi telekas.

10.01 alustasime Mt Pleasentist näiduga 297241. Hakkasime Adelaide Hills piirkonnar ringi sõitma ja tööd otsima. Küsisime ühest kaltsukast infot. Sealt soovitati minna Lenswoodi. Lenswoodi poeke soovitas minna lähedal asuvasse külmahoidlasse. Neil küll tööd ei olnud, aga ühe numbri andsid, kuid kasu sellest polnud. Sõitsime veel ringi ja käisime ühe farmi kontoris. Tädi tahtis muudkui jutustada, aga mitte tööd anda. Kahjuks jäime hooajaga kas hiljaks või olime liiga vara kohal. Eraldi teema selle piirkonna kohta on teed ja mäed ja orud. Ütleme nii, et Haanja on poisike selle kõrval. Ja ma ei saa aru kuidas neid viljaaedu seal hooldatakse. Ikka väga pekksi mägine ja käänuline koht. Väga ilus muidugi. Kuna maalt õnne ei leidnud läksime linna suurde poodi. Seal helistasime kolme töö hostelisse, mis asuvad ca 250 km kaugusel. Kahes polnud vabu kohti, aga Renmarkis küsiti kohe, et millal jõuate, et otsin teile siis töö. Meil oli kohe kriips kõrvuni ja põnev. Apelsine korjama. Niisiis sõitsime Renmarki lähedale ära ja veetsime viimase öö telgis. Kämpisime järve kaldal (Lake Bonney Reserve). Auto oli vee piirist ca 6 meetri kaugusel. Meie kõrvale oli eelnevalt end sisse seadnud kamp astraallasi. Lasid seal jetidega ja paatidega ringi ning grillisid. Kuidagi sai rääkima ka hakatud ja kutsuti peoga ühinema. Väga lamp oli. Päris naljakas kogemus. Mõni tundus ikka intelligentne ka olevat, aga enamus vist olid jalgpallurid ja olid sellised ossid. Aga lõbus oli ikka.

11.01 laupäeval jõudsime Renmarki lõpliku näiduga 297581. Renmarkis mõnusad 38 kraadi sooja (ja see on alles algus).

Kokkuvõtteks. Reis kestiskokku põhimõtteliselt 10 päeva. Kokku sõitsime maha 4174 km. Käisime paljudes linnades ja kohakestes. Palju ei söönud, aga vett läks kõvasti ja head vett on raske tasuta saada. Kaamleid ei näinud, kuigi hoiatussildid olid väljas. Telkida oli tore, kuigi vahel veidi külm oli. Sipelgad on igal pool. Reis oli mõnus ja seda vaheldust oli täpselt vaja.

Ma nüüd ei mäletagi, millal need seto jõulud ja uusaasta olid, aga lõpetuseks üks christmastree ehk jõulupuu, mis kasvab ainult lääne Austraalia lõunaosas.

Roadtrip

Enne kui ma pagana põneva roadtripini jõuan räägin, mis värk vahepeal oli. Töötasime veel viinamarja farmis 2 päeva lisaks, et veidi rohkem taskuraha teenida ja mitte niisama tühja passida. Jõulud ja aastavahetuse veetsin hostelis. Jõuluõhtuks oli 15 dollari eest korralik praad, millele ma hiljaks jäin, sest endine boss kutsus enda juurde perekondlikule jõulusöömale. Otsustasime Kristiinaga, et pikalt ei ole ja käime viisakusest läbi. Külastus kujunes Teresa poolt motivatsioonikõneks: ärge jääge ühte kohta pidama, minge ja käige ja nähke, lubas enda panna CV-sse soovitajaks ja kui soovituskirja vaja, siis kohe ühendust võtta. Isegi sponsoreerimise kohapealt ei tundunud tal mingit vastumeelsust olevat. Lühidalt öeldes rääkisime seal tund aega juttu enne kui minema tulime ja sööma ning segama ei jäänud. Hostelisse tagasi jõudes sain peene lambaprae. Üldiselt võis ju jõuludega rahule jääda, aga harjumatu ikka, sest perest eemal ja lund pole.

Aastavahetus oli selline pidune nagu ikka, ainult, et seekord võtsime selle vastu rannas. Ilutulestikku meie kandis näha polnud, aga olid säraküünlad. Lõbus oli.

Ühe täiesti uue ja uskumatu kogemuse sain ka. Nimelt öösel ujumas käies on näha kuidas plankton roheliselt helendab. Seda on natuke raske siin sõnadega edasi anda, aga see oli võimas.

Kalapüügist. Üks õhtu püüdsin hiidkalmaari Busseltoni jeti pealt :D. No see oli tõesti suur tüüp. Isegi üks kalamees tuli kõrvale ja ütles, et ta nii suurt ei tahagi, et õng murduks ära. Pärast seda kalmaari üksi ära ei jõdnud süüagi. Siis mingi hetk õnnestus püüda kaks uut liiki – skippy ja black bream (latika moodi). Skippy on väga hea kala, pärast soola ja pipraga maitsestamist ning praadimist oli tal küljes selline sidrunine maitse. Lisaks lasevad igast krabid kivide vahel ringi. Aga aitab kalajuttudest.

2. jaanuaril ca kl 16 jätsime oma vana hosteli ja Dunsboroughi linna maha. Ära sõites oli ikka mõni pisar ka ja ei tahetud väga ära lasta. Vaevalt küll nüüd minu pärast, aga ikkagi :P. Hosteli manager Alban käis ikka mitu nädalat ja rääkis, et me ei tohi ära minna, toredad inimesed. Aga natuke liiga kauaks sai sinna pidama jäädud nagunii, hakkas väga ära tüütama. Kuigi seal tekkisid mõned head sõbrad, oli aeg edasi liikuda.

Holdeni näitas enne sõitma hakkamist kilometraaziks 293407. Esimese hooga sõitsime maha pea 300 km. Kuna hakkas pimedaks minema ja raamatus kirjas olevad kämpimise kohad pidevalt maha magasime, siis jäime ööbima kusagil Nornalupi lähedal suvalise metsa vahel. Sai üle pika aja jälle autos ööbitud, seega ebamugavuse tõttu palju magada ei saanud.

Teise päeva algul oli kilometraazi näit 293698. Kõigepealt hommikusööks ja kohv Nurnalupis ja siis puude otsa ronima (Valley of the Giants Treetop Walk). 70 meetriste puude vahele oli ehitatud korralikud sillad ja vaateplatvormid kuni 40 meetri kõrguselt. Pärast käisime veel väiksel õpperajal ka. Iseenesest tore koht, aga 15 dollarit päris väärt ka ei olnud.

Hetkel olen Albanys hostelis nimega 1849 Backpackers. Suht linna keskel ja lahe ääres. Ei oskagi kuidagi rohkem kommenteerida. Ja kuna jääme siia ainult üheks ööks, siis pole mõtet ka. Enne hostelisse tulekut käisime ühel kiiremal vaatamisväärsuse tiirul – kohalik tuulepark. Noh, tuulikud noh :D. Aga päris lahe oli ikka. Rannik ja taimestik on veidi muutunud, tuul on päris kõva. Homme plaanis käia põnevamates kohtades.

Edasi on plaan liikuda järjest edasi ida suunas, aga eks näis millal ja kuhu. Aega on.

Ja head uut aastat ka, kellele veel soovida pole jõudnud.

Muuseas

Matile, kes ähvardas Meelise saata siia menetlema, saan öelda järgmist. Farmidele antakse kängurude laskmiseks lube ja on igati seaduslik kasutada valgustust ning lasta sõidukist. :)

Eelmine neljapäev 12ndal said kohustuslikud farmipäevad tehtud. Tänase seisuga on veel 3 päeva töötamist ja siis on vabadus. Saab lõpuks magada hommikul :D. Kuhu täpsemalt edasi see veel selgub, aga esialgu ikka lõuna poole ja seal idakaldale. Eks näis, mis saab. Siin kohapeal saab varsti neli kuud täis ja kopp on täiega ees.

Laupäeval käisime Augustas, mis on ca 100 Dunsboroughist. Väga tsill päev oli. Algul käisime ühes kaljuses rannas, siis läksime poodi ja ostisme pikniku materjali ning sealt edasi randa. Rannaks oli selline suht kõrvaline koht ühe jõe ääres, mis suht kohe ühines ookeaniga. Käisime ujumas ja vedelesime niisama. Tagasiteel tahtsime minna koobastesse, aga need olid juba kinni. Poest ostsime päkapikumütsid ja lasime nendega ringi. Inimestel oli vist päris lõbus vaadata.

Päkapikud

Pühapäeval käisime mõne inimesega snorgeldamas Sugarloaf rockil ja Fishrocki. Kaks suurepärast kohta nii vaadete kui kalastamise poolest. Vesi on ikka väga selge ja see elu seal all mega kirju. Õhtul käisime Fishrockil kalal ka kambaga, aga liiga tuuline oli, et tailorit saada. Jäin ühest kolmikust ilma ka ja jätkasin heeringapüügiga. Michiel sai ühe heeringa, mis ära kukkus ja ma sain kaks trompeteeri, mis läksid tagasi.

Esmaspäeval käisime kaheksajalga püüdmas, kus ainukesena oli õnne jälle Michielil, kes püüdis ühe. Nägime veel paari ujumas, aga kätte ei saanud. Lisaks oli päris mitut väikest kaheksajalga näha. No ja raid panid ringi nagu ikka ja lõhkusid isegi ühe landi ära.

Eelmine nädalavahetus käisime ka hästi suure kambaga, vist 6 autot, ühte koske otsimas. Sõitsime ühte randa kohale ja sealt hakkasime mööda matkarada kõndima. Ca 30 minutit mööda luiteid, võpsikut ja muud toredat maastikku leidsime kose. See ei olnud küll midagi väga võimast, aga kohta oli varjatud ja tsill. 

Mõned nädalad tagasi kolisin teise tuppa, kus on üks eestlasest tüüp ja kaks prantslast. Pagan kuidas need prantslased ei oska korda hoida ja inglise keel ka ikka väga sitt :D. Õnneks läksid nad nüüd enamuse inglastega ära Balile mitmeks nädalaks, mis tähendab, et hostel on hulka normaalsem ja rahulikum. Täna kolisid tuppa kaks sakslast. Sakslasi on järjest tulnud ja neid ei jõua kokku lugedagi.

Eestlased vasakus, prantslased paremal

Kaks nädalat tagasi oli meil farmi jõulupidu, mis on vist nö preemia asemel. Pidu toimus põhimõtteliselt farmis, aga ülemuse kodus. Söök jook tasuta. Sai igast kalleid ja peeneid veine joodud, keskmiselt 30-60 dollarit pudel vist. Lisaks anti maitsta maailmas kolmanda koha saavutanud valget veini. Päris peen värk oli. Veini nimetusi enam ei mäleta kahjuks :P

Väike maastiku näide jälle :)

 Muuseas, tahaks teilt, kes te siin seda loete, rohkme uudiseid kuulda.

3 kuud täis

Eeh, ei oskagi kohe millega alustada. Arvuti läks katki ja pidin Eestisse saatma. Loodan, et pakk jõuab ikka kohale ja saan kõik andmed kätte ikka. Pildid ja asjad seal...

Eelmise nädala veetsime farmis, kuna siin linnas oli keskkooli lõpetajate läbu. Ümberkaudsetest linnadest tuli kohale terve hunnik noori ja kõik hostelid peksti linnas tühjaks, et neid majutada. Meie saime oma farmis seni redutada ja see oli hea puhkus ning vaheldus. Igatahes need kohalikud noored ei ole päris normaalsed vist. Juba esimesel õhtul oli üks vanaproua läbi pekstud, kaitsealune oppossum tapetud, kaklused, alkoholiga vahelejäämine jne. Hostelisse tagasi jõudsin, siis oli kõik läbune. Teise korruse seintesse oli mitu auku löödud. Samuti räägiti, et üks lasteks oli mingi kommi söömisest peaaegu üledoosi saanud, enda täis lasknud ja kontaktivõimetu olnud. Nüüdseks tagasi hostelis.

Väiksed viinamarjad on juba küljes

Elamine farmis

Ostsin endale snorgeldamis varustuse. Pärast esimest proovimist hakkas nii meeldima, et lihtsalt pidin ära ostma. Väga lahe on siin sukeldumas käia – vesi on mega selge ja igast korallid ning Nemod vahivad vastu.

Keskmine minu kala

Eelmine nädalavahetus sai käidud tailorit püüdmas, eesti keeles vist sinikala. Selline hõbedane ja kasvab kuni 12 kiloseks. Mu kala oli 39 cm. Harry sai ka ühe ja lisaks üks flathead ka.

Käisime eelmne nädalavahetus ka vaalu vaatamas. Nägime humpback vaalasid. Väga lahe oli. Veits kallis väikse 1,5 tunnise paadisõidu kohta – 90 dollarit, aga seltskond oli hea ja vaalad nähtud. Lisaks ujusid seal delfiinid ringi.

 

Bullant

Putukad on siin ikka päris hullud. Aeg-agajalt ikka kuuleb lugusid, et mis mürgine ja kuri. Sipelgaid on palju ja igast sorti. Kõige suurem mida olen näińud on bullant, ca 2cm. Hammustavad valusalt. Palju on selliseid kuklase moodi, keda ei soovitatud mul üldse närvi ajada. Need tegevat laipadega puhta töö ja elusa tapavad ära. Ämblikke on viinamarjade vahel vähemaks jäänud, aga need mis on, on nüüd suureks kasvanud :D. Ikka sellised ilusad paksukesed nüüd ja veebruaris pidi neid jälle palju olema. Kui kunagi meeles on teen pilti. Kuna nüüd on soojaks läinud, siis on kärbsed välja ilmunud ja need on ikka suht tüütud. Eestis sellist asja ei mäleta, et nadkambakesi silma ja suhu koguaeg ronivad. Aga jälle lohutati, et kõrgaeg on veel ees.

Ei tohiks vist looduskaitsjate ees väga keksida, aga sai kängurujahil käidud, mis oli mõistagi ebaseaduslik, sest jaht käis valgustusega väiksest kastiautost ja loom on kaitseall ka. Laskmiseks kasutati 22 kaliibrilist vinti vist. Selline lasterelv, aga töö tegi ära – 2 känguru. Jäneseid ei saanud, kuna need nii väikesed siin ja jooksevad ridadevahel liiga kiiresti. Mõlemad loomad on viinamarjainstandusele kahjurid.

Vesi on soe ja läbipaistev :)

Natuke veel ja teise aasta viisa tingimused on täidetud...