Elu Sydneys

Ega siin palju uut öelda polegi. Viis päeva tööd ja kaks vaba. Ära on tüüdanud see tööelu :D, seega otsustasin ära lõpetada selleks korraks ja on jäänud veel 3 päeva töötada. Mis täpselt edasi saab selgub selle nädala jooksul. Üks võimalus on Graincorp, teine on lihtsalt puhkus ja Austraalia avastamine.

Igatahes sai vahepeal Graincorpi vestlusel ära käidud. Lasti teha jälle hulka harjutusi, kaaluti, mõõdeti ja katsuti jõudu. Lisaks ohutusteemaline video ja test. White cardi sain ka vahepeal kätte.

Kolm nädalat tagasi oli ca 300 m eemal plahvatus, nii et antud hetkeks on üks maja läinud. Kolm inimest sai surma ja poe omanik on arvatavasti asja taga. Miks ei ole veel teada, kohus käib. Lisaks sellele on hostelis kahel korral tuletõrje alarm tööle läinud. Tuletõrje on kiire, ca 5 minutiga on kohal. Esimesel korral sõitis kohale kolm autot, teine kord ainult üks. Aga õnneks valealarm.

Paar nädalat sai ilma pidurituledeta sõidetud. Kaitsmed ja pirnid korras, aga tuled ei töötanud. Sai siis sõber Eigoga vesteldud ja selguski, et piduritulede lüliti on pekkis. Lisaks natuke googeldamist ja lammutuse külastamine ning lüliti sai oma käega ära vahetatud. Lammutus oli võimas – tuhanded autod. Kaks dollarit sissepääs ja võta mis juppe tahad ning väljudes maksad. Mu käest ei võetud rohkem midagi.

Iga nädal näen siin avariisid. Ühega läks endal väga õnneks, kuna olen õppinud kogemustest pikivahet hoidma. Nimelt just minu eest said sõbralikult kokku kolm uut ja värskelt pestut autot, nii et mahlad väljas ja ilm tossu täis. Selliste pärast hakkab liiklus ikka mõnusalt venima, niigi on sõidud pikad. Korra nägin ka kuidas üks auto oli läbi tellistest aia arvanud sõita.

Vabal ajal on rohkem selline pargis tsillimine olnud. Korra sai juba rannas ja ujumas ka käidud. Peaks vist ühe turisti ringkäigu veel tegema enne kui siin mina panen, aga eks näis kuidas selle laiskusega on.

Sydney

04.08 hakkasin sõitma Narrabrist sõitma Sydney suunas. Kokku sõitsin järjest ca 7 tundi. Kuna GPS peksis segast, siis sõitsin selles hullus liikluses algul valesti ja tiirutasin Sydney peal mingi tund aega enne kui pärast mõningat vandumist hosteli üles leidsin. Lisaks kõigele sõitsin läbi tasulise tunneli, mis ei olnud sugugi plaanis. Ilma GPSita ei tee siin ilmas enam midagi.

Hostel on parajalt suur, ma usun, et mahutab vähemalt 40 inimest. Ise olen kõige suuremas toas, kus on kokku 14 voodikohta. Õnneks on tuba ühisaladest eemal ja on suht vaikne isegi ning pidi olema palju puhtam kui mõned teised toad :D. Olen siin ainuke eestlane.

Esimesel päeval otsustasin siis kohe turistiks hakata ja tegin jalutuskäigu Sydney peal. Kohustuslikud kohad nagu ooperimaja, Harbor Bridge sild, botaanikaaed ja üks kunstimuuseum said ära tehtud. Esimest korda nägin oma silmaga Piccasso teoseid :D. Kokku kõndisin ca 7 tundi ja keerasin jalad pekki, nii et mitu päeva lonkasin. Mõned päevad hiljem sai juba bussiga linna sõidetud. Kesklinnas toimus palestiinlaste meeleavaldus Iisraeli vastu. Päris põnev vaatepilt oli. Pärast sai käidud ka hiinalinnas, mis ei olnud küll selline mida ma ootasin, aga käis kah. Turg oli tore ja söök hää. 

Tööotsing. Panin ühel heal päeval kuulutuse üles Gumtree-sse, et otsin üldtööd ja samal päeval sain juba kolm tööpakkumist. Võtsin esimese kohe vastu ja reedel oli tööpäev - vaipade fotoshoot. Põhimõtteliselt tehti 4000 dol maksvatest vaipadest ühes eramajas pilte ning mina pidin koos ühe india tüübiga mööblit ja vaipu majas ringi tõstma. Ma vist irvitasin seal kogu selle aja, väga uus kogemus :D.

Nädal hiljem sain teise töövahendusfirma kaudu Lakes Golf Clubis, mis kujunes kuuma auruga duširuumide koristamiseks. Aga see raisk ei ole veel raha ära maksnud. Eks näis.

Mingi hetk sai tööle kandideeritud Graincorpi ja lõpuks sain ka tagasisidet, et vaja online koolitused ära teha. Tegin need ära ja jään jälle ootama. Lisaks tegin läbi White Cardi online koolituse. See on selline ohutusalane koolitus, mille tunnistus annab mulle õiguse töötada ehitusel. Loodan selle varsti kätte saada. Üks päev tegin hostelis koristust ja hooldust. Nipet-näpet parandused ustele, katuseluugile ja vihmaveerennile. Kokku 4 tundi ja teenisin 60 dollarit, mis üürist maha läks.

Üks nädalavahetus sai käidud kaitsealal Blue Mountains. Jõudsin näha ainult ühte kohta Wentworthi, kuna hilja sai hostelist minema ja õhtuks tagasi. Öösel sai siis kambaga kasiinosse mindud. Inglastel oli huvi jalkat vaadata, mina tuiasin mööda seda asutust ringi. See oli ikka metsik vaatepilt. Nagu filmis noh, tohutu suur, lauad ja masinad igal pool. Ruletis mängisin sekundiga maha 10 dol ja masinasse jätsin 5 dol. Kunagi võtan selle käigu veel kaine peale ka ette :D. Kahjuks ei lubatud seal pilti teha.

Kuna ma ei viitsinud oma töö otsimise kuulutust maha võtta, siis nädal hiljem pakuti kogemata jälle tööd. Tööks on soojustuse paigaldamine majade katustele ja põrandatele, mida olen teinud juba 2 nädalat. Töö on iseenesest lihtne kui kitsad tingimused ja varajane ärkamine välja arvata. Ärkan tavaliselt kl 5 hommikult, et kella 6ks lattu jõuda ja seal edasi töö autoga objektile sõita. Kui alguses ajas see liiklus mu hulluks, siis nüüd olen juba ära harjunud. Klassikute järgi on nüüd linnas autoga liiklemine nagu lumme kusta :D.

Töö

 

27. augustil sai esimene aasta Austraalias täis ja nüüd jookseb juba teine. Päris hull aasta oli ja uus tuleb veel parem. Hetkel lubasin ülemusele, et jään veel kuuks ajaks tema juurde tööle. Siis jõuan natuke raha koguda, et kuhugi poole edasi reisida. Selleks ajaks peaks ilmad ka juba suvised olema, sest siin on kaks nädalat sadanud.

Sydney on äge linn. Tsill!

Vana lõpp ja edasi

Niisiis. Puuvilla töötlemise hooaeg sai juba nädal aega tagasi läbi. Sai võetud üks lisa öövahetus ja minu vahetuse ajal jooksis viimane pall masinasse sisse. Algul arvati, et äkki saab asi kesköö paiku läbi, aga tegelikult lõpetasime kell 6 hommikul ehk siis tund varem kui tavaline lõpp. Viimased tunnid venisid ikka väga-väga ja pagana masinad hakkasid ka just lõpus tõrkuma.

Kui ma koju magama läksin hakkasid kohe koristustalgud, mis kestsid kolm päeva. Ise osalesin kahel päeval. Ütleme nii, et tolm ei saanud ikka päris otsa, tee, mis sa tahad. Surveõhuga lasti terve tehas kolm päeva järjest üle. Vahel oli nii, et ei näinud paari meetri kauguselegi. Oleksin pidanud ikka vahel kaitseprille ka kandma :P.

Lõpu tähistamiseks oli kohalikus baaris pidu, kus olid snäkid ja alkohol tasuta meile. Kohati natuke hägune õhtu :D. Aga senimaani ei ole mul veel Austraalias olles sellist õiget pohmakat olnud.

Enne ja pärast pidu sa maja koristatud, sest sealt oli vaja lõpuks ka välja kolida. Igatahes jäin ma viimaseks sinna, kes siis veel kõik üle vaatas. Lõpuks sa kokku korjatud 5 suurt prügikotitäit jäätmeid... päris õudne. Õnneks sain need tasuta prügimäele ära anda.

Kuna mul kolimise hetkeks veel plaane polnud, mis edasi saab, siis pakkus üks kohalik kolleeg Kaitlyn, et ma saan tema pere juurde kolida kauaks vaja. Niisiis kolisin nende majja esimesele korrusele sellisesse baari-puhketoa moodi ruumi. Väga mõnus ja pole nüüd külm kui endises majas.

Majas elavad siis kuu aja pärast abielluvad Grant ja Kaitlyn ning nende 3 aastane tütar Dakoda. Algul elas siin ka Kaitlyni õde Kelly, aga see löödi majast välja :D. Selline austraalia perekonnaga koos elamine on olnud omamoodi kogemus :D. Njah, ei oskagi kohe seda hästi sõnadesse panna, aga väga tore ja lõbus on siin olnud. Teevad mulle süüa ja kõik on olemas. Hetk tagasi käisin nendega kaasas tütrele papagoid ostmas. Sellises suvalises eramajas olid aias puurid paljude eri papagoidega, mine ja võta. Kui tüdrukult küsiti, et mis linnule nimeks saab, siis oli vastus lühike – Slug (eesti keeles nälkjas). Parim!

Nädala jooksul, mis ma siin olen olnud, sai auto remonditud. Õnneks midagi eluohtlikku ei olnud, ainult väiksemad asjad, aga 700 dollarit läks ikka. Nüüd on vähemalt hing rahu, et saab vabalt edasti trippida. Lisaks sai tuludeklaratsiooniga ära alustatud. Muidu on olnud rohkem vegeteerimine ja plaanide tegemine.

Täna ongi siin viimane öö ja homme hommikul panen Sydney poole minekut. Seekord siis täitsa üksi. Saab olem täiesti uus väljakutse ja seiklus. Hetkel on ühes kõige odavamas hostelis kaheks nädalaks koht kinni pandud, mille aja jooksul üritan välja mõelda, mis edasi saab. Natuke on muidugi kahju ka, et see elu siin läbi sai, sest esimest korda tundsin ma ennast tõsiselt hästi siin maal. Samas ei olnud kunagi nii palju ka kohalikega suhelnud. Aga kõik see tööseltskond oli vägev. Sai palju nalja ja lõbutsetud. Kui hästi läheb, siis tulen järgmine aasta siia tagasi.

Aega on, kiiret ei ole, täielik vabadus.

Tegemistest

Mõni ei jäta ikka üldse rahule selle blogiga, seega tuleb paar rida ikka kirjutada.

Kõige suurem uudis on muidugi see, et ma sain teise aasta viisa kätte ja nüüd võin siin olla kungi 27. august 2015. Jama selle viisa tegemisega oli see, et oli vaja uut kopsupilti. Kuna austraallased armastavad automaatjuhendeid oma telefonidega asjaajamises, siis võttis natuke aega enne kui sain inimesega rääkida. Seda selleks, et kuna elan suurtest linnadest nii kaugel, siis oli vaja lähemal kopsupilti teha. Pika asjaajamise peale sain röntgenit teha Morees, mis on 100 km kaugusel Narrabrist. Päev pärast kopsupildi tegemist aga oligi viisa käes. Peen.

Eelmised vabad päevad käisin veidi ümbruskaudseid vaatamisväärsusi ka uurimas. Käisin Sawn Rockis ja Waa Gorges. Sawn Rock on siis laava aeglasel ja ühtlase jahtumisel tekkinud moodustis, kus molekulid on saanud rahulikult paika vajuda, et tekiksid viis- ja kuusnurksed sambad. Ma olin seda varem kusagil dokumentaalis näinud, aga oma silmaga oli ikka põnevam vaadata ja katsuda. Lisaks käisin Waa Gorges, mis asub kusagil karuperses. Pidin sõitma pikalt mööda kitsast kruusateed ja siis veel läbi eramaade põllutee. Lehmad igal pool ja nende pärast pidi väravaid pidevalt avama ja sulgema. Waa Gorge on selline kanjoni moodi asi, mis on tekkinud suurte vihmaperioodide jooksul miljonid aastad tagasi. Kaljusse olid moodustunud augud, mis olid vette täis. Mingeid viitasid seal polnud ja rada oli kah suht kehvake, aga selline äge outbacki loodus. Mitte kedagi seal ei olnud ka ja sain rahulikult mediteerida :D.

Sawn Rocks

Waa Gorge

Kalal olen ka igakord käinud kui vabad päevad on. Eile siis läks lõpuks õnneks ja sain siinkandis esimese kala - Murray Cod. Kahjuks ei saanud kala endale jätta, sest alammõõt on tal 60 cm ja minu kala oli ainult 55 cm. Aga pole hullu, küll ma mõne pirakama kätte veel saan. Aga veega on siin maal tõesti sitasti - jõgi suures osas ära kuivanud, ainult sügavamate kohtade peal oli vett ja voolu peaaegu polnud. Igatahes oli see korda läinud päev.

Murray Cod

Tsill

Töö on nagu töö ikka. Suuremaid jamasid pole olnud ja kõik töötab suht normaalselt. Ükspäev õnnestus mul endal üks põlen isegi ära hoida. Üks masinatest jooksis umbe ja ma läksid seda puhastama. Kakun siis seal rullikute vahel seda puuvilla välja kui tunnen, et sõrmedele sai aiai. Puhta hõõguv cotton käes. Sai ikka parajalt vanduda küll. Lisaks oli veel üks suurem jupp seda puuvilla, mis hõõgus, aga too ei põlenud veel ülenisti ja pääsesin põletusest.

Nüüd on juba üle poole hooajast läbi ja jäänud on ca 40 päeva veel. Hooaja lõpus tuleb kõigile töötajatele suur pidu, mille firma kinni maksab.

Tulevikuplaane pole veel teinud väga... kuigi vist peaks küll :D. Aga eks näis, senimaani on kõik ladusalt paika jooksnud, nii et küll midagi ikka saab.

Muuseas, siin on päris jahe ikka hetkel. Päeval on päris hea 20 kraadi ja rohkem, aga nii kui päike kaob on päris külm. Ööd on ikka päris külmad ja lubab isegi öökülma.

Töö puuvillatööstuses

Enne päris hooaja algust olid mõned proovipäevad, kus pandi masinad tööle ja harjutati kogu tsüklit puuvillaga läbi. Päris töö hakkas 16. aprillil ja öövahetustega. No esimene vahetus oli ikka päris perses. Kui proovipäevadel jooksid masinad normaalselt ja tekkisid ainult tüüpilised probleemid, siis esimesel ööl oli hullumaja. Mitte midagi ei saanud enam aru. Kui tavaliselt jookseb masin umbe maapinnal, mida sa kohe konsooliruumist ka näed, siis see öö olid järjest muud jamad kuskil kõrgematel tasemetel. Õnneks järgmised ööd olid rahulikumad ja sai hakata ametit õppima. Nüüdseks on põhiasjad selgeda ka. Töö on tolmune ja lärmakas. Maskid ees ja klapid peas.

Minu ülesandeks on siis konsooliruumis jälgida nelja puhastusmasinat, pressimisruumi ja arvuteid. Kuna pressimine käib ca iga minuti tagant, siis pea käib pidevalt ühelt poolt teisele. Lisaks teen teatud aja tagant puhastusringe ja lasen suruõhuga masinaid üle, et ummistusi vältida. Kui see ei ole aidanud, siis panen masinad osaliselt seisma, lukustan oma lukuga, et keegi ei saaks seda käivitada ja ronin masinate vahele, topin käsi masinasse ning kakun seal kinni olevat puuvilla välja. Algul ei saanud ikka tuhkagi aru, mida tegin, nüüd on see kõik juba väga käpas. Ja veel asendan pressimise ruumis tüdrukuid kui neil lõunapaus on. Assistant ginnerid on koguaeg paigas, aga teiste inimeste töö on roteeruv, kas on nad pressiruumis, koristavad või võtavad puuvilla palle vastu.

Konsooliruum

Senimaani läksid ööd kiiresti kuna oli ikka pidevalt midagi teha. Jama oli ainult siis kui kõik töötas ja pidi lihtsalt passima ning masinaid jälgima. Kuna ma olen seal ikka seletanud, et midagi võiks juhtuda, et tahaks midagi teha, siis naerdi ja öeldi, et naudi neid rahulikke hetki. Samas visatakse nalja, et näe masin on jälle hunniku puuvilla välja ajanud ja sulle meeldib rehaga tööd teha :D. Toomas the f*cking tank engine! Niisama on lihtsalt ka jama passida ja uni tikub rohkem peale.

Cotton ajas vähe üle

Module deck ehk cottoni ettesöötmise koht

Pressimisruum

Ühe katuse all on koos kaks tehast – kaks identset poolt ja kaks meeskonda. Põllumaad on vist kokku ca 40 ha, millest kolmandik on villa all, kolmandik söödis vist ja kolmandikule on külvatud taimed kasulike putukate meelitamiseks. Lisaks on ümber tehase ca 55 ha laopinda kuhu pannakse villapallid suurte vahedega, et masinad nad kätte saaks ja tuleoht väiksem oleks. Villa korjatakse kombainidega, mis võtavad tunnis kütust 65 liitrit ja kuigi tavaliselt jääb mega palju villa maha, siis teist korda pole mõtet üle sõita. Tehase ülevalpidamine maksab ca 7,5 dollarit tunnis, nii et arvutage palju see päevas või nädalas maksab.

Töötlemist ootav cotton

Töödeldud cotton

Homsest hakkavad päevavahetused, mis tähendab kella 6st ärkamist, mis mulle aga üldse ei sobi. Ma tahan hommikuti kaua magada ju.... Ja nii mu elu hakkab olema siin vähemalt kolm kuud – 7 tööl ja 3 vaba. Kui miskit teen või juhtub eks siis annan teada.


Videoülevaade:
 http://youtu.be/0IeERYZACgg

Puhkus ja uus töö

Pärast avokaadode korjamist ja enne uut tööd sai nädal puhata. Või noh, algul oli ikka mega palju sõitmist, enne kui Byron Baysse jõudsin. Esimese asjana sai külastatud kahte koske Millaa Millaa falls ja Josephine fals. Mõlamas käisin ujumas ka. Josephine fallsis saab mööda koske alla ka lasta. Algul proovisin minna, aga vool liiga tugev ja palju vett, seega ei hakanud minema. Siis nägin aga kuidas kolm tüüpi võtsid ette ja ujusid üle jõe ja lasid alla. No ja ma ei saanud siis ju kehvem olla. Üle sain ilusti, alla sain ka ilusti lasta ja oli peen. Aga tagasi saamisega oli juba raskusi, kiire vool ja keerised ja kärestik ja kivid. Üks nendest kolmest tüübist kandus mööda kärestikku allapoole, aga õnneks sai ikka kuskilt rondist kinni ja pääses ära. Minu esimene katse tagasi saada ebaõnnestus ka ja võttsi lihased suht läbi. Siis tuli aga üks kohalik tüüp appi ja õpetas, kuidas on targem sealt üle saada. Vaevu-vaevu rabelesin, et ühest kivist kinni saada ja siis kaldale kahlata. Pärast värisesin nagu haavaleht suurest pingutusest. 

Josephine falls

Millaa Milla falls

Edasi sai paar ööd Townsvilles oldud. Ja ikka hämmastav see austraallaste heatahtlikkus. Läks siis nii, et autol oli paak suht tühi, sai kalde peale pargitud ja enam käima ei saanud. Sai siis mindud tanklat otsima. Tee peal sai ühe mehe käest teed küsitud, aga selle asemel, et lihtsalt teed juhatada, võttis ta mu auto peale viis tanklasse, maksis viie liitri kütuse eest ja hoolitses lehtri-kanistri tagatisraha eest ning siis viis tagasi auto juurde. Sellised juhused taastavad usku inimkonda.

Üks öö sai vahepeal auto magatud ka. Selle eest järgmine öö oli peenes karvanpargis, mis oli loomaaia lähedal – Australia Zoo. Ootused olid küll natuke suuremad loomaaiale, aga hää oli ikka. Nägin papagoide ja krokodillide shõud. Lisaks tiigrid, kaelkirjakud, ninasarvikud, kängurud, koaalad ja igast muud elukad. Õnneks lasi kuivaga loomaaia ära käia, sest muul ajal kallas koguaeg.

27. jõudsin Byron Baysse, kus sai neljaks ööd pidama jäädud. Ilus väike turismilinnake. Elamiskohaks oli Arts Factory hostel, mille sarnast polnud veel näinud. Olid tavalised toad, jõhkralt suured telgid ja hütid ning eraldi telkimisala. Mainiti, et korra loeti umbes kokku 600 ööbijat – väike küla, kus käib iga päev pidu. Kõrval asus pruulikoda-baar-klubi. Byron Bays sai siis ära tehtud ka tandemhüpe ja käidud Dub FX kontsertil. Kahjuks jäi puhkus ikkagi lühikeseks, sest 2000 km sõitu võttis ikka palju aega ja energiat ära. Aga tore oli see, et idakaldale jõudsid ka need tüdrukud, kellega sai austraaliasse tuldud. Hää oli üle pika aja näha. Aa... ja hostelis jooksid koguaeg ringi suures sisalikud ja kalkunid, kes koguaeg süüa norisid.

Easter water dragon

Kõik koos

Kõige idapoolsem punkt Austraalias, Byron Bay

Edasi läks siis sõit 600 km sisemaale Wee Waa linna poole. 2. aprillil oli siis tervise uuring, kas ikka olen sobiv puuvillatööstusesse tööle. Kõigepealt pidi täitma üldise küsimustiku tervise kohta, kus oli lisaks arvutused kümne piires ja väike tekstiülesanne. Pärast pani arst tegema erinevaid harjutusi-painutusi, mõõdeti vererõhk, kopsumaht, nägemine ja kuulmine. Lisaks veel alkoholi ja narko test. Ei tea... seni pole veel lahti lastud :D.

Antud hetkeni ei ole veel töö päris pihta hakanud, homsest loodetavasti. Pärast medicali oli sissejuhatav päev, kus räägiti tööst ja ohutusest, näidati videosid ja slaide. Prooviks pandi tööle ka masinad ja näidati kuidas asi käib. Väga lärmakas ja tolmune elu saab olema. Kuna puuvill ei olnud veel valmis ja liiga vihmane oli ka vahepeal, siis hooaja algus venis. Need kaks nädalat siin on õnneks, aga inimestele tööd antud. Oleme saanud palju värvida, koristada ja aiatööd teha. Töö iseenesest on siis tehases sees. Vahetused on 12 tundi, 7 päeva tööl ja 3 vaba. Ametinimetus on mul assistant ginner ehk siis pean jooksvalt tegelema masinate hooldamise ja kontrollimisega ning vajadusel teisi asendama. Saab põnev olema, vähemalt algul...

Siinkandis on loodus jälle teistmoodi ja väga vahelduv. Asume lavamaal, kus on kaevandused ja põllud, ümber on mäed. Ükspäev käisin koos kahe Eesti tsikiga Mt Kaputar rahvuspargis mägedes matkamas. Oli vahelduseks üks lõbus päev. Need vaated, mis sealt avalduldusid oli lihtsalt lummavad. Niiiii ilus :D. Avastamiseks ja käimiseks on siin kohti küll ning aega ka. Tuleb nüüd ju mitu kuud siin tööd rügada.

Väike vido ka siis mu hüppest....
https://www.youtube.com/watch?v=_FF6MsiLk5k&feature=youtu.be

Avokaadofarm

Esimeses avokaadofarmis sai töötatud ainult kaks nädalat, kuna kõik sai nii kiiresti ära korjatud. Nagu aru sain, siis on ümbruskonnas üldse kehv aasta ja head aastad ongi üle ühe. Igatahes lubati korjajatele, et saame kõik tööd teises farmis. Lõpuks läks nii, et tööd saime ainult mina ja Kristiina. Prantslased leidsid ise vist midagi ja sakslased läksid üldse minema.

Esimese päeva hommikult kohale jõudes tervitati meid suureks üllatuseks eesti keeles. Korjajate töödejuhatajaks osutus Valga poiss. Elab siin oma naisega juba aasta ja töötas siin ka juba enne. Siis saime väga hästi aru ka, miks just meid valiti. Aga väga hää ja lahe ikka.

Uus farm on väheke suurem, aga nagu eelmiseski kasvatatakse ka siin mangosid, lisaks on ka laim. Kuna tänasega said avokaadod ka siin korjatus, siis homsest hakkame laimi korjama. Avokaadode korjamine käib kääridega, peab jätma väikse varrenupsu alles sellele sordile, et säiliks. Käärid kolmes mõõdus: üks kahemeetrine, teine pool meetrit ja tavalised aiakäärid. Korjamine käib paari peale ja päeva rekord oli 2280 kg, millest läheb maha veel kastide kaal. Keskmiselt sai korjatud 6 kasti päevas, mis on ca 300 kg. Maksti kilo pealt 23 senti. Natuke vähe võitu küll, aga väga vinguda ka ei saa. Tööpäevad on koos pausidega kümnetunnised. Kõige aeglasemad korjajad me polnud, aga no aasiast pärit inimestega on päris raske võistelda. Taiwani inimesed on kiired korjajad ja pakkijad. Homsest siis laimid ja peaks olema tunnipalk. Eks näis kuidas nendega läheb, aga oleme siin farmis viimast nädalat nagunii.

Siin farmis kasvab igasugu põnevaid asju, mõne nime isegi ei tea. Naabri maa peal sai kookose raksus käidud. Kätte sain ühe kookose, sest see oli maas. Puu otsa ei taha kohe üldse ronida. Aga kookose lammutamine ei olnud ka lihtne. Kõigepealt on tal ju ümber paks pehme kiuline ümbris, mis oli vaja ära saada. Pärast oli lihtne, auk oli juba kookosel olemas ja piima sai ilusti kätte, siis tuli kookost paar korda vastu betooni virutada, et see katki saada ning siis sai ka kookost ennast nautida. Teine mega hea asi mida siin söön on passionfruit. Mõneti meenutab seest kranaatõuna, aga on hoopis midagi muud. See on väga hea asi, mida võimalusel soovitan proovida. Lisaks proovisin ära ka oma esimese mango. Jälle mega hea. Muuseas kasvavad siin ilu pärast pomelod, mandarinid ja pagan teab, mis ime asjad veel ning loomulikult banaanid :D. Toorest banaani ma enam ei maitse. Avokaadosid olen ka loomulikult ikka päris palju söönud. Väga mõnus asi kui osata süüa.

Siinses farmis on ka üsna kirju elustik. Koertele lisaks on üks kodustatud känguru, kes meiega tihtipeale põllule kaasa käis. Sõi seal ridade vahel siis vaikselt rohtu või nautis vilu. Edasi on veel kalkunid ja paabulinnud. Paabulindude sabasuled on vist küll kõik majadesse sisse ära korjatud. Ühtegi suurt säravat saba pole näha. Meie töödejuhataja näeb vähemalt korra nädalas ka madusid maas või puudeotsas, aga ise pole peale sattunud. Tavaliselt lüüakse need loomad maha, aga senimaani pole veel surnud isenditki näinud.

Kalalkäik on siin eriti lihtne, jõgi on kohe maja kõrval. Paar korda olen käinud saiaga püüdmas ja üks kord läks õnneks ka. Sain sellise ca kilose latika moodi kala. Natuke aega hiljem tõmbasin välja ka kilpkonna. Kilpkonn sai tagasi lastud, sest isegi Taiwani tüübid ei osanud temast süüa teha.

Üks nädalavahetus sai ette võetud ja käidud karti sõitmas. Hää vaheldus töörutiinile.

Aeg on siin mega kiiresti läinud. Kohe tuleb nädal puhkust ja siis hakkab juba uus töö ca 2000 km siit lõuna poole.