Tegemistest

Mõni ei jäta ikka üldse rahule selle blogiga, seega tuleb paar rida ikka kirjutada.

Kõige suurem uudis on muidugi see, et ma sain teise aasta viisa kätte ja nüüd võin siin olla kungi 27. august 2015. Jama selle viisa tegemisega oli see, et oli vaja uut kopsupilti. Kuna austraallased armastavad automaatjuhendeid oma telefonidega asjaajamises, siis võttis natuke aega enne kui sain inimesega rääkida. Seda selleks, et kuna elan suurtest linnadest nii kaugel, siis oli vaja lähemal kopsupilti teha. Pika asjaajamise peale sain röntgenit teha Morees, mis on 100 km kaugusel Narrabrist. Päev pärast kopsupildi tegemist aga oligi viisa käes. Peen.

Eelmised vabad päevad käisin veidi ümbruskaudseid vaatamisväärsusi ka uurimas. Käisin Sawn Rockis ja Waa Gorges. Sawn Rock on siis laava aeglasel ja ühtlase jahtumisel tekkinud moodustis, kus molekulid on saanud rahulikult paika vajuda, et tekiksid viis- ja kuusnurksed sambad. Ma olin seda varem kusagil dokumentaalis näinud, aga oma silmaga oli ikka põnevam vaadata ja katsuda. Lisaks käisin Waa Gorges, mis asub kusagil karuperses. Pidin sõitma pikalt mööda kitsast kruusateed ja siis veel läbi eramaade põllutee. Lehmad igal pool ja nende pärast pidi väravaid pidevalt avama ja sulgema. Waa Gorge on selline kanjoni moodi asi, mis on tekkinud suurte vihmaperioodide jooksul miljonid aastad tagasi. Kaljusse olid moodustunud augud, mis olid vette täis. Mingeid viitasid seal polnud ja rada oli kah suht kehvake, aga selline äge outbacki loodus. Mitte kedagi seal ei olnud ka ja sain rahulikult mediteerida :D.

Sawn Rocks

Waa Gorge

Kalal olen ka igakord käinud kui vabad päevad on. Eile siis läks lõpuks õnneks ja sain siinkandis esimese kala - Murray Cod. Kahjuks ei saanud kala endale jätta, sest alammõõt on tal 60 cm ja minu kala oli ainult 55 cm. Aga pole hullu, küll ma mõne pirakama kätte veel saan. Aga veega on siin maal tõesti sitasti - jõgi suures osas ära kuivanud, ainult sügavamate kohtade peal oli vett ja voolu peaaegu polnud. Igatahes oli see korda läinud päev.

Murray Cod

Tsill

Töö on nagu töö ikka. Suuremaid jamasid pole olnud ja kõik töötab suht normaalselt. Ükspäev õnnestus mul endal üks põlen isegi ära hoida. Üks masinatest jooksis umbe ja ma läksid seda puhastama. Kakun siis seal rullikute vahel seda puuvilla välja kui tunnen, et sõrmedele sai aiai. Puhta hõõguv cotton käes. Sai ikka parajalt vanduda küll. Lisaks oli veel üks suurem jupp seda puuvilla, mis hõõgus, aga too ei põlenud veel ülenisti ja pääsesin põletusest.

Nüüd on juba üle poole hooajast läbi ja jäänud on ca 40 päeva veel. Hooaja lõpus tuleb kõigile töötajatele suur pidu, mille firma kinni maksab.

Tulevikuplaane pole veel teinud väga... kuigi vist peaks küll :D. Aga eks näis, senimaani on kõik ladusalt paika jooksnud, nii et küll midagi ikka saab.

Muuseas, siin on päris jahe ikka hetkel. Päeval on päris hea 20 kraadi ja rohkem, aga nii kui päike kaob on päris külm. Ööd on ikka päris külmad ja lubab isegi öökülma.

Töö puuvillatööstuses

Enne päris hooaja algust olid mõned proovipäevad, kus pandi masinad tööle ja harjutati kogu tsüklit puuvillaga läbi. Päris töö hakkas 16. aprillil ja öövahetustega. No esimene vahetus oli ikka päris perses. Kui proovipäevadel jooksid masinad normaalselt ja tekkisid ainult tüüpilised probleemid, siis esimesel ööl oli hullumaja. Mitte midagi ei saanud enam aru. Kui tavaliselt jookseb masin umbe maapinnal, mida sa kohe konsooliruumist ka näed, siis see öö olid järjest muud jamad kuskil kõrgematel tasemetel. Õnneks järgmised ööd olid rahulikumad ja sai hakata ametit õppima. Nüüdseks on põhiasjad selgeda ka. Töö on tolmune ja lärmakas. Maskid ees ja klapid peas.

Minu ülesandeks on siis konsooliruumis jälgida nelja puhastusmasinat, pressimisruumi ja arvuteid. Kuna pressimine käib ca iga minuti tagant, siis pea käib pidevalt ühelt poolt teisele. Lisaks teen teatud aja tagant puhastusringe ja lasen suruõhuga masinaid üle, et ummistusi vältida. Kui see ei ole aidanud, siis panen masinad osaliselt seisma, lukustan oma lukuga, et keegi ei saaks seda käivitada ja ronin masinate vahele, topin käsi masinasse ning kakun seal kinni olevat puuvilla välja. Algul ei saanud ikka tuhkagi aru, mida tegin, nüüd on see kõik juba väga käpas. Ja veel asendan pressimise ruumis tüdrukuid kui neil lõunapaus on. Assistant ginnerid on koguaeg paigas, aga teiste inimeste töö on roteeruv, kas on nad pressiruumis, koristavad või võtavad puuvilla palle vastu.

Konsooliruum

Senimaani läksid ööd kiiresti kuna oli ikka pidevalt midagi teha. Jama oli ainult siis kui kõik töötas ja pidi lihtsalt passima ning masinaid jälgima. Kuna ma olen seal ikka seletanud, et midagi võiks juhtuda, et tahaks midagi teha, siis naerdi ja öeldi, et naudi neid rahulikke hetki. Samas visatakse nalja, et näe masin on jälle hunniku puuvilla välja ajanud ja sulle meeldib rehaga tööd teha :D. Toomas the f*cking tank engine! Niisama on lihtsalt ka jama passida ja uni tikub rohkem peale.

Cotton ajas vähe üle

Module deck ehk cottoni ettesöötmise koht

Pressimisruum

Ühe katuse all on koos kaks tehast – kaks identset poolt ja kaks meeskonda. Põllumaad on vist kokku ca 40 ha, millest kolmandik on villa all, kolmandik söödis vist ja kolmandikule on külvatud taimed kasulike putukate meelitamiseks. Lisaks on ümber tehase ca 55 ha laopinda kuhu pannakse villapallid suurte vahedega, et masinad nad kätte saaks ja tuleoht väiksem oleks. Villa korjatakse kombainidega, mis võtavad tunnis kütust 65 liitrit ja kuigi tavaliselt jääb mega palju villa maha, siis teist korda pole mõtet üle sõita. Tehase ülevalpidamine maksab ca 7,5 dollarit tunnis, nii et arvutage palju see päevas või nädalas maksab.

Töötlemist ootav cotton

Töödeldud cotton

Homsest hakkavad päevavahetused, mis tähendab kella 6st ärkamist, mis mulle aga üldse ei sobi. Ma tahan hommikuti kaua magada ju.... Ja nii mu elu hakkab olema siin vähemalt kolm kuud – 7 tööl ja 3 vaba. Kui miskit teen või juhtub eks siis annan teada.


Videoülevaade:
 http://youtu.be/0IeERYZACgg

Puhkus ja uus töö

Pärast avokaadode korjamist ja enne uut tööd sai nädal puhata. Või noh, algul oli ikka mega palju sõitmist, enne kui Byron Baysse jõudsin. Esimese asjana sai külastatud kahte koske Millaa Millaa falls ja Josephine fals. Mõlamas käisin ujumas ka. Josephine fallsis saab mööda koske alla ka lasta. Algul proovisin minna, aga vool liiga tugev ja palju vett, seega ei hakanud minema. Siis nägin aga kuidas kolm tüüpi võtsid ette ja ujusid üle jõe ja lasid alla. No ja ma ei saanud siis ju kehvem olla. Üle sain ilusti, alla sain ka ilusti lasta ja oli peen. Aga tagasi saamisega oli juba raskusi, kiire vool ja keerised ja kärestik ja kivid. Üks nendest kolmest tüübist kandus mööda kärestikku allapoole, aga õnneks sai ikka kuskilt rondist kinni ja pääses ära. Minu esimene katse tagasi saada ebaõnnestus ka ja võttsi lihased suht läbi. Siis tuli aga üks kohalik tüüp appi ja õpetas, kuidas on targem sealt üle saada. Vaevu-vaevu rabelesin, et ühest kivist kinni saada ja siis kaldale kahlata. Pärast värisesin nagu haavaleht suurest pingutusest. 

Josephine falls

Millaa Milla falls

Edasi sai paar ööd Townsvilles oldud. Ja ikka hämmastav see austraallaste heatahtlikkus. Läks siis nii, et autol oli paak suht tühi, sai kalde peale pargitud ja enam käima ei saanud. Sai siis mindud tanklat otsima. Tee peal sai ühe mehe käest teed küsitud, aga selle asemel, et lihtsalt teed juhatada, võttis ta mu auto peale viis tanklasse, maksis viie liitri kütuse eest ja hoolitses lehtri-kanistri tagatisraha eest ning siis viis tagasi auto juurde. Sellised juhused taastavad usku inimkonda.

Üks öö sai vahepeal auto magatud ka. Selle eest järgmine öö oli peenes karvanpargis, mis oli loomaaia lähedal – Australia Zoo. Ootused olid küll natuke suuremad loomaaiale, aga hää oli ikka. Nägin papagoide ja krokodillide shõud. Lisaks tiigrid, kaelkirjakud, ninasarvikud, kängurud, koaalad ja igast muud elukad. Õnneks lasi kuivaga loomaaia ära käia, sest muul ajal kallas koguaeg.

27. jõudsin Byron Baysse, kus sai neljaks ööd pidama jäädud. Ilus väike turismilinnake. Elamiskohaks oli Arts Factory hostel, mille sarnast polnud veel näinud. Olid tavalised toad, jõhkralt suured telgid ja hütid ning eraldi telkimisala. Mainiti, et korra loeti umbes kokku 600 ööbijat – väike küla, kus käib iga päev pidu. Kõrval asus pruulikoda-baar-klubi. Byron Bays sai siis ära tehtud ka tandemhüpe ja käidud Dub FX kontsertil. Kahjuks jäi puhkus ikkagi lühikeseks, sest 2000 km sõitu võttis ikka palju aega ja energiat ära. Aga tore oli see, et idakaldale jõudsid ka need tüdrukud, kellega sai austraaliasse tuldud. Hää oli üle pika aja näha. Aa... ja hostelis jooksid koguaeg ringi suures sisalikud ja kalkunid, kes koguaeg süüa norisid.

Easter water dragon

Kõik koos

Kõige idapoolsem punkt Austraalias, Byron Bay

Edasi läks siis sõit 600 km sisemaale Wee Waa linna poole. 2. aprillil oli siis tervise uuring, kas ikka olen sobiv puuvillatööstusesse tööle. Kõigepealt pidi täitma üldise küsimustiku tervise kohta, kus oli lisaks arvutused kümne piires ja väike tekstiülesanne. Pärast pani arst tegema erinevaid harjutusi-painutusi, mõõdeti vererõhk, kopsumaht, nägemine ja kuulmine. Lisaks veel alkoholi ja narko test. Ei tea... seni pole veel lahti lastud :D.

Antud hetkeni ei ole veel töö päris pihta hakanud, homsest loodetavasti. Pärast medicali oli sissejuhatav päev, kus räägiti tööst ja ohutusest, näidati videosid ja slaide. Prooviks pandi tööle ka masinad ja näidati kuidas asi käib. Väga lärmakas ja tolmune elu saab olema. Kuna puuvill ei olnud veel valmis ja liiga vihmane oli ka vahepeal, siis hooaja algus venis. Need kaks nädalat siin on õnneks, aga inimestele tööd antud. Oleme saanud palju värvida, koristada ja aiatööd teha. Töö iseenesest on siis tehases sees. Vahetused on 12 tundi, 7 päeva tööl ja 3 vaba. Ametinimetus on mul assistant ginner ehk siis pean jooksvalt tegelema masinate hooldamise ja kontrollimisega ning vajadusel teisi asendama. Saab põnev olema, vähemalt algul...

Siinkandis on loodus jälle teistmoodi ja väga vahelduv. Asume lavamaal, kus on kaevandused ja põllud, ümber on mäed. Ükspäev käisin koos kahe Eesti tsikiga Mt Kaputar rahvuspargis mägedes matkamas. Oli vahelduseks üks lõbus päev. Need vaated, mis sealt avalduldusid oli lihtsalt lummavad. Niiiii ilus :D. Avastamiseks ja käimiseks on siin kohti küll ning aega ka. Tuleb nüüd ju mitu kuud siin tööd rügada.

Väike vido ka siis mu hüppest....
https://www.youtube.com/watch?v=_FF6MsiLk5k&feature=youtu.be

Avokaadofarm

Esimeses avokaadofarmis sai töötatud ainult kaks nädalat, kuna kõik sai nii kiiresti ära korjatud. Nagu aru sain, siis on ümbruskonnas üldse kehv aasta ja head aastad ongi üle ühe. Igatahes lubati korjajatele, et saame kõik tööd teises farmis. Lõpuks läks nii, et tööd saime ainult mina ja Kristiina. Prantslased leidsid ise vist midagi ja sakslased läksid üldse minema.

Esimese päeva hommikult kohale jõudes tervitati meid suureks üllatuseks eesti keeles. Korjajate töödejuhatajaks osutus Valga poiss. Elab siin oma naisega juba aasta ja töötas siin ka juba enne. Siis saime väga hästi aru ka, miks just meid valiti. Aga väga hää ja lahe ikka.

Uus farm on väheke suurem, aga nagu eelmiseski kasvatatakse ka siin mangosid, lisaks on ka laim. Kuna tänasega said avokaadod ka siin korjatus, siis homsest hakkame laimi korjama. Avokaadode korjamine käib kääridega, peab jätma väikse varrenupsu alles sellele sordile, et säiliks. Käärid kolmes mõõdus: üks kahemeetrine, teine pool meetrit ja tavalised aiakäärid. Korjamine käib paari peale ja päeva rekord oli 2280 kg, millest läheb maha veel kastide kaal. Keskmiselt sai korjatud 6 kasti päevas, mis on ca 300 kg. Maksti kilo pealt 23 senti. Natuke vähe võitu küll, aga väga vinguda ka ei saa. Tööpäevad on koos pausidega kümnetunnised. Kõige aeglasemad korjajad me polnud, aga no aasiast pärit inimestega on päris raske võistelda. Taiwani inimesed on kiired korjajad ja pakkijad. Homsest siis laimid ja peaks olema tunnipalk. Eks näis kuidas nendega läheb, aga oleme siin farmis viimast nädalat nagunii.

Siin farmis kasvab igasugu põnevaid asju, mõne nime isegi ei tea. Naabri maa peal sai kookose raksus käidud. Kätte sain ühe kookose, sest see oli maas. Puu otsa ei taha kohe üldse ronida. Aga kookose lammutamine ei olnud ka lihtne. Kõigepealt on tal ju ümber paks pehme kiuline ümbris, mis oli vaja ära saada. Pärast oli lihtne, auk oli juba kookosel olemas ja piima sai ilusti kätte, siis tuli kookost paar korda vastu betooni virutada, et see katki saada ning siis sai ka kookost ennast nautida. Teine mega hea asi mida siin söön on passionfruit. Mõneti meenutab seest kranaatõuna, aga on hoopis midagi muud. See on väga hea asi, mida võimalusel soovitan proovida. Lisaks proovisin ära ka oma esimese mango. Jälle mega hea. Muuseas kasvavad siin ilu pärast pomelod, mandarinid ja pagan teab, mis ime asjad veel ning loomulikult banaanid :D. Toorest banaani ma enam ei maitse. Avokaadosid olen ka loomulikult ikka päris palju söönud. Väga mõnus asi kui osata süüa.

Siinses farmis on ka üsna kirju elustik. Koertele lisaks on üks kodustatud känguru, kes meiega tihtipeale põllule kaasa käis. Sõi seal ridade vahel siis vaikselt rohtu või nautis vilu. Edasi on veel kalkunid ja paabulinnud. Paabulindude sabasuled on vist küll kõik majadesse sisse ära korjatud. Ühtegi suurt säravat saba pole näha. Meie töödejuhataja näeb vähemalt korra nädalas ka madusid maas või puudeotsas, aga ise pole peale sattunud. Tavaliselt lüüakse need loomad maha, aga senimaani pole veel surnud isenditki näinud.

Kalalkäik on siin eriti lihtne, jõgi on kohe maja kõrval. Paar korda olen käinud saiaga püüdmas ja üks kord läks õnneks ka. Sain sellise ca kilose latika moodi kala. Natuke aega hiljem tõmbasin välja ka kilpkonna. Kilpkonn sai tagasi lastud, sest isegi Taiwani tüübid ei osanud temast süüa teha.

Üks nädalavahetus sai ette võetud ja käidud karti sõitmas. Hää vaheldus töörutiinile.

Aeg on siin mega kiiresti läinud. Kohe tuleb nädal puhkust ja siis hakkab juba uus töö ca 2000 km siit lõuna poole.

Tööst

Hetkel siis seis selline, et farmis, kus oleme sai üks sort ära korjatud ja teine sort pole valmis, seega sai töö otsa. Samas rääkis omanik, et kuhugi teise farmi on vaja töölisi appi, algul pidid kõik saama. Eilseks selgus siis, et ainult mina ja Kristiina saime selle töö, aga omanik pidi veel teiste jaoks ka veel otsima. Vedas.

Mingi kuu aega tagasi sai kandideeritud puuvillafarmidesse. Ühest tuli peen äraütlev vastus. Teisest tuli algul kiri, et oleme nende listis sees ja mõni päev tagasi helistati, et saame tööd. Samas hoiatati veel, et tuleb narko ja alkoholi test ning lubati veel üle helistada. Eks näis, vast läheb ikka hästi.

Muidu muud nagu polegi väga. Tegin täna quacamolet esimest korda... mega hea sai.

Uue töö otsinguil

Seekord ei viitsi ma nii detailselt ringisõitmisest kirjutada, lasen mingi üldise jutu.

Esimene katse Renmarkist minema saada oli 25. jaanuaril. Päev varem auto ei käivitunud enam ja töökojast öeldi, et süütenurga andur vms läbi ja vahetati ära. Järgmise päeva hommikul asjad pakitud ja head aega öeldud tahtsime edasi minna, aga ennäe auto ei käivitunud jälle. Kuna oli laupäev, siis oli töökoda kinni ja esmaspäev oli Austraalia päev ehk ka kõik oli kinni, siis pidime jälle ootama. Seekord siis vahetati kütusepump ära, aga õnneks raha ei võetud. Renmarkist hakkasime sõitme 28. jaanuaril algnäiduga 297995. Kõik väga hea ja tore. Sai sõidetud ca 80 km kui hakkas mega kütuse haisu sisse ajama ja oli näha kuidas kütusenäidik langes liiga kiiresti. Jäime kusagil külavahel suure hoone juures pidama. Vaatasin auto alla ja seal lihtsalt voolas kütust. Õnneks selgus, et olime peatunud kuskil töökoja juures. Lükkasime auto garaaži ja seal torgati kütusevoolik lihtsalt paika ja tõmmati igaksjuhuks klambriga kinni ka. Igatahes vedas ja saime edasi sõita.

Esimeseks õhtuks jõudsime Mildurasse, kus käisime ujumas ja oma saksa sõpradega grillimas. Jäime nende juurde ööseks ka. Mildurast edasi sõites pidas meid vilkuritega politsei kinni. Kristiina pandi puhuma. Kui see korras oli, siis ajasid veel paar sõna juttu ka. Väga huvitav kogemus oli. Õhtuks jõudsime Griffithisse. Ümber Griffithi oli näha nelja tulekahju. Aeg ajalt oli kuulde väga kõva sireeni häält. Kuna ma olen kuulnud, et mõnes väiksemas kohas on selline süsteem, et sireen pannakse tööle, et vabatahtlikud kuuleksid ja teaksid kohale tulla. Hiljem selgus ikkagi, et need oli hoopis sellised ritsikalaadsed putukad, mis seda hullu heli tegid. Magatud sai telgis ja oli nii kuum, et katet peale ei pannudki. Aga oli äge läbi võrgu tähti vaadata. Järgmisel hommikul sai paaris veinitehases tööd käidud küsimas ja kontaktid jäetud, aga no senini pole keegi helistanud :D. Paaris tööbüroos käisin ka, aga ei midagi.

31. jaanuariks olime jõudnud väikesesse kohta Mendooran. Puid oli juba palju ja isegi muru oli, võrreldes varasema poolkõrbega. Tasuta telkimisalal oli külm dush. Kohapeal sai juttu räägitud ühe kohaliku tüübiga, kes ka lihtsalt ringi rändab oma naisega. Mees pakkus mulle kohe, et ma olen ameerika aktsendiga. Tal oli üks suurem koer ja kutsikas. Kutsikas sai kohe Kristiina sülla nunnutada ja jäi mõneks ajak meie juurde. Hiljem tõi ta välja oma papagoi, mis oskas käskluse peale paari trikki teha. Õhtul kasutasime esimest korda oma gaasigrilli, tegime kiirnuudleid tuunikalaga :D – klassika. Lisaks käisime päeval ka muidugi Nahspool looduskaitse alal, kus oli näha juba esimesi palme. Ümberringi olid igaspool mäed.

Järgmine päev sai läbi sõidetu Byron bayst ja Surfers paradisest. Toredad rannad olid mõlemas. Surfers paradises sai ujumas ka käidud. Ujuda tohtis ainult ühes kohas lippude vahel vetelpääste torni ees. Lained olid suured ja tugevad. Põhimõtteliselt ei saanudki sügavamale minna kui puusadeni ja siiski peksid lained ennast kalda poole. Äge.

2. veebruariks jõudisme Nimbinisse. See linn on väike hipilinn, hämmastav. Hipipoed ja hipid igalpool. Kõndisime siis mööda tänavat ja kohe tuldi juurde, et marihuaanat soovid. Ikka väga hull. Kuigi narko on Austraalias keelatud, siis see linn on justkui väljaspool seadust ja Austraaliat. Kõik teavad, mis seal toimub, aga midagi ei tehta, sest see on nii juba ajalooliselt. Ise ei hakanud kanepit tegema, kuna sai paari farmi kandideeritud, kus nad teevad narkoteste. Sõitsime läbi Nightcap rahvuspargist. Seal oli juba palme igalpool. Väga mägine ala ja rahvuspargis oli platvorm täpselt saja meetrise järsaku serval. Vaade oli võimas, aga fotod seda jälle kuidagi edasi ei anna. Kui hakkasime edasi sõitma, siis nägime ühe tee ääres puu otsas metsikuid koaalasid. Emal oli poeg seljas ja passisid kõrgel puu otsas. Esimene koaala nägemine Austraalias. Ööseks läksime Rocky Creek kämpimisalale, kus mulle pakuti rahvuseks jälle ameeriklast.

Juba vihmametsa moodi

Järgmisel päeval hakkasime läbi helistama varem kogutud kontakte, et leida endale avokaadofarm, aga antud piirkonnas ei hakka hooaeg enne aprilli-maid. Õhtuks jõudsime Standown kämpimisalale, kus oli ootamatult soe ja sõbralik vastuvõtt. Jäime sinna kaheks ööks. Käisime Rainbow beachil ujumas, lained jälle megad. Kämpimisalal olid kõik pensionärid ja enamus Vietnami sõja veteranid. Inimestega sai ikka väga huvitavaid vestlusi peetud ja jälle kiideti keeleoskust.

Järgnevatel päevadel sai läbi sõidetud, Childersist, Tannum Sandsist, Rockhamptonist, Airli beachilt... 7. ja 8. veebruari ööd sai veedetud juba katuse all voodis. Väga mõnus vaheldus telkimisele. 7. hommikuks oli aga üllatus – üks tagumine rehv oli tühi. Rehvi sisekülg nii ära kulunud, et traadid väljas. Läksime siis esimesse linna ja saime uued tagumised rehvid. Eks see auto tahab veel parandamist kunagi saada. Igatahes samal päeval helistasime ühte farmi tagasi ja sealt öeldi, et kahjuks tööd pole. Tund aega hiljem, aga helistasid nad ise tagasi ja ütlesid, et ok, tulge. See oli väga hea tunne, sest sõitmisest väsinud ja raha hakkas ka otsa saama. Võtsimegi suuna siis Mareeba poole.

8. jõudsime Dimbulahisse, kus asub praegune töökoht. Näiduks jäi umbes 302330, nii et maha sai sõidetud jälle mitu tuhat kilomeetrit. Siin on vihmahooaeg ja ühes kohas oli jõgi ikka korralikult üle ujutanud.

Uus töökoht on farmis Blushing Acres ja korjan siin avokaadosid. Elukoht on farmis kohapeal. Osa majast on köök, neli tuba ja suur saal teleka ja diivanitega, ülejäänud on garaaž. Pesemine ja vets on väljas eraldi majas. Mingi väga luksus just ei ole, aga mulle meeldib ja olen rahul. Õnneks on odav ka, 11 dollarit päev. Avokaadode korjamine on siis ca 10 tundi nende puu otsast kääridega lõikamine. Madalalt on lihtne korjata, aga ülevalt korjamiseks on pikad käärid. Peab olema suht ettevaatlik, et neid väga kukkuda ei lase, muidu lähevad mädanema. Esimene töönädal sai läbi ja kolme päeva eest saadud palgaga võib rahule jääda, eks näis palju täis nädala eest tuleb. Kilo hind on 15 – 30 senti, kasti suurus ca 300 kilo. Poes maksab üks tükk tavaliselt 3 dollarit.

Kuigi üldiselt võib siin igav hakata, siis mõni viimane päev kohe teps mitte. Lihtsamad asjad mis nalja teevad on erinevad putukad. Õhtuti ei anna nad ikka rahu ja ronivad sisse, eriti need haisvad lendavad lutikad. Aga akna taga on sellised väikesed sisalikud, kes siis igast putukaid söövad. Üks õhtu lendas kohale ka üks eriti suur mardikas ca 7 cm pikkune elukas. Konnadest ei hakka rääkimagi väga, on kärnkonnad ja rohelised konnad, mis ronivad mööda seinud. Kõige tipp on muidugi püütonid. Hakkasin siin paar päeva tagasi vetsu minema õhtul pimedas, kuulen krabinat, aga see on ju tavaline. Astusin vetsu juures maost viis sentmeetrit mööda :D. igatahes oli elukas ca 2 meetrit pikk ja vaikselt roomas ning otsis kohta. Oli seal ikka mitu tundi, enne kui ära kadus. Eile oli siis üks sama madu läbi vetsu akna loputuskasti tee leidnud. Sellega oli ka igavene jant, et teda sealt välja saada. Detailidesse ei hakka laskuma, kuna nõrganärvilised ei peaks sellele vastu. Aga lahkus sealt kus sisse sai ja läks katuse peale magama.

Eile käisime Davies Creeki kaitsealal ujumas ja tsillimas ka koos mõne teise eestlasega. Mõnus jahe mägede vesi, kus sulistada.

Igatahes olen nüüd siin paar kuud paigas vist. Kui aega saan käin ümbruskonnas ringi ka ja annan siis teada. Kuna mu fotoka laadimise juhe jäi erinevatel põhjustel Lääne-Austraaliasse, siis võib fotodega raskusi tulla. Aga ilus on siin. Loodus on roheline ja soe, aga väga kuumaks ka ei läheb. On kus käia ja mida vaadata.

Töö Renmarkis

Adelaide jõudes helistasime mitme linna hostelitesse. Enamuses olid kõik täis juba. Renmarkis mitte ja küsiti kohe millal jõuate, et hakkan teile tööd otsima. Hiljem helistas Kevin tagasi ja teatas, et töö olemas – apelsine korjama. Nii kui hostelisse jõudsime ja rääkisime, mida tegema hakkame naerdi ja hurjutati kõrvalt, et oioi kui raske ja halb töö. Muidugi meil ka “vedas”, et parajast algas kuumalaine. Esimene tööpäev oli kohe pühapäeval. Kohale läksime seitsmeks, kus näidati meile ja räägiti, kuidas asjad käivad. Saime oma traktori kahe käru ja kuue kasti ehk bin-iga. Bin on ca kuupmeeter. Teisel päeval alustasime korjamist juba kella kuuest, et ära kasutada jahedamat aega. Sellegi poolest oli siis juba 26 kraadi sooja. Esimene päev ja teine päev korjasime kumbki 2,5 bini ja ülejäänud päevad kaks. Selleks kulus 6-7 tundi. Korjamine ei ole iseenesest väga raske, aga see kuumus tapab. Tänaseks lubas isegi 48 kraadi, aga üle 45 vist ei läinud. Vett läheb ikka mega palju. Õnneks saame farmist vihmavett, sest hosteli vesi on selline mudamaitsega seekord. Lääne Austraalias oli vesi jällegi nagu jooks ujula vett. Üks õhtu tuli äikest ka, aga see ei jahutanud kedagi maha, vaid pigem alustas tulekahjusid. Täna töölt kojusõites oli kahes kohas näha tossupilvi.

Hostel on tegelikult hea. Konditsioneeriga toad ikkagi. Paras 23 kraadi siin sees ja välja ei tahagi väga nina pista. Inimesed on ka lahedad ja kuna neid on vähe, siis on kõik lähedasemad ning sõbralikumad. Enamus on prantslasi, paar inglast, sakslast, itaallast, aasialast ja meie. Kokku majutab see koht üldse 28 inimest.

Äkki liigume laupäeval siit edasi, aga eks näis. Manager Kevin tahtis meiega rääkida, aga hetkel ei saanud teda kätte. Äkki on uus parem töö nüüd soolas, siis jääks vist kauemaks. Palavad tervitused teile sinna Eestisse.