Puhkus ja uus töö

Pärast avokaadode korjamist ja enne uut tööd sai nädal puhata. Või noh, algul oli ikka mega palju sõitmist, enne kui Byron Baysse jõudsin. Esimese asjana sai külastatud kahte koske Millaa Millaa falls ja Josephine fals. Mõlamas käisin ujumas ka. Josephine fallsis saab mööda koske alla ka lasta. Algul proovisin minna, aga vool liiga tugev ja palju vett, seega ei hakanud minema. Siis nägin aga kuidas kolm tüüpi võtsid ette ja ujusid üle jõe ja lasid alla. No ja ma ei saanud siis ju kehvem olla. Üle sain ilusti, alla sain ka ilusti lasta ja oli peen. Aga tagasi saamisega oli juba raskusi, kiire vool ja keerised ja kärestik ja kivid. Üks nendest kolmest tüübist kandus mööda kärestikku allapoole, aga õnneks sai ikka kuskilt rondist kinni ja pääses ära. Minu esimene katse tagasi saada ebaõnnestus ka ja võttsi lihased suht läbi. Siis tuli aga üks kohalik tüüp appi ja õpetas, kuidas on targem sealt üle saada. Vaevu-vaevu rabelesin, et ühest kivist kinni saada ja siis kaldale kahlata. Pärast värisesin nagu haavaleht suurest pingutusest. 

Josephine falls

Millaa Milla falls

Edasi sai paar ööd Townsvilles oldud. Ja ikka hämmastav see austraallaste heatahtlikkus. Läks siis nii, et autol oli paak suht tühi, sai kalde peale pargitud ja enam käima ei saanud. Sai siis mindud tanklat otsima. Tee peal sai ühe mehe käest teed küsitud, aga selle asemel, et lihtsalt teed juhatada, võttis ta mu auto peale viis tanklasse, maksis viie liitri kütuse eest ja hoolitses lehtri-kanistri tagatisraha eest ning siis viis tagasi auto juurde. Sellised juhused taastavad usku inimkonda.

Üks öö sai vahepeal auto magatud ka. Selle eest järgmine öö oli peenes karvanpargis, mis oli loomaaia lähedal – Australia Zoo. Ootused olid küll natuke suuremad loomaaiale, aga hää oli ikka. Nägin papagoide ja krokodillide shõud. Lisaks tiigrid, kaelkirjakud, ninasarvikud, kängurud, koaalad ja igast muud elukad. Õnneks lasi kuivaga loomaaia ära käia, sest muul ajal kallas koguaeg.

27. jõudsin Byron Baysse, kus sai neljaks ööd pidama jäädud. Ilus väike turismilinnake. Elamiskohaks oli Arts Factory hostel, mille sarnast polnud veel näinud. Olid tavalised toad, jõhkralt suured telgid ja hütid ning eraldi telkimisala. Mainiti, et korra loeti umbes kokku 600 ööbijat – väike küla, kus käib iga päev pidu. Kõrval asus pruulikoda-baar-klubi. Byron Bays sai siis ära tehtud ka tandemhüpe ja käidud Dub FX kontsertil. Kahjuks jäi puhkus ikkagi lühikeseks, sest 2000 km sõitu võttis ikka palju aega ja energiat ära. Aga tore oli see, et idakaldale jõudsid ka need tüdrukud, kellega sai austraaliasse tuldud. Hää oli üle pika aja näha. Aa... ja hostelis jooksid koguaeg ringi suures sisalikud ja kalkunid, kes koguaeg süüa norisid.

Easter water dragon

Kõik koos

Kõige idapoolsem punkt Austraalias, Byron Bay

Edasi läks siis sõit 600 km sisemaale Wee Waa linna poole. 2. aprillil oli siis tervise uuring, kas ikka olen sobiv puuvillatööstusesse tööle. Kõigepealt pidi täitma üldise küsimustiku tervise kohta, kus oli lisaks arvutused kümne piires ja väike tekstiülesanne. Pärast pani arst tegema erinevaid harjutusi-painutusi, mõõdeti vererõhk, kopsumaht, nägemine ja kuulmine. Lisaks veel alkoholi ja narko test. Ei tea... seni pole veel lahti lastud :D.

Antud hetkeni ei ole veel töö päris pihta hakanud, homsest loodetavasti. Pärast medicali oli sissejuhatav päev, kus räägiti tööst ja ohutusest, näidati videosid ja slaide. Prooviks pandi tööle ka masinad ja näidati kuidas asi käib. Väga lärmakas ja tolmune elu saab olema. Kuna puuvill ei olnud veel valmis ja liiga vihmane oli ka vahepeal, siis hooaja algus venis. Need kaks nädalat siin on õnneks, aga inimestele tööd antud. Oleme saanud palju värvida, koristada ja aiatööd teha. Töö iseenesest on siis tehases sees. Vahetused on 12 tundi, 7 päeva tööl ja 3 vaba. Ametinimetus on mul assistant ginner ehk siis pean jooksvalt tegelema masinate hooldamise ja kontrollimisega ning vajadusel teisi asendama. Saab põnev olema, vähemalt algul...

Siinkandis on loodus jälle teistmoodi ja väga vahelduv. Asume lavamaal, kus on kaevandused ja põllud, ümber on mäed. Ükspäev käisin koos kahe Eesti tsikiga Mt Kaputar rahvuspargis mägedes matkamas. Oli vahelduseks üks lõbus päev. Need vaated, mis sealt avalduldusid oli lihtsalt lummavad. Niiiii ilus :D. Avastamiseks ja käimiseks on siin kohti küll ning aega ka. Tuleb nüüd ju mitu kuud siin tööd rügada.

Väike vido ka siis mu hüppest....
https://www.youtube.com/watch?v=_FF6MsiLk5k&feature=youtu.be

Avokaadofarm

Esimeses avokaadofarmis sai töötatud ainult kaks nädalat, kuna kõik sai nii kiiresti ära korjatud. Nagu aru sain, siis on ümbruskonnas üldse kehv aasta ja head aastad ongi üle ühe. Igatahes lubati korjajatele, et saame kõik tööd teises farmis. Lõpuks läks nii, et tööd saime ainult mina ja Kristiina. Prantslased leidsid ise vist midagi ja sakslased läksid üldse minema.

Esimese päeva hommikult kohale jõudes tervitati meid suureks üllatuseks eesti keeles. Korjajate töödejuhatajaks osutus Valga poiss. Elab siin oma naisega juba aasta ja töötas siin ka juba enne. Siis saime väga hästi aru ka, miks just meid valiti. Aga väga hää ja lahe ikka.

Uus farm on väheke suurem, aga nagu eelmiseski kasvatatakse ka siin mangosid, lisaks on ka laim. Kuna tänasega said avokaadod ka siin korjatus, siis homsest hakkame laimi korjama. Avokaadode korjamine käib kääridega, peab jätma väikse varrenupsu alles sellele sordile, et säiliks. Käärid kolmes mõõdus: üks kahemeetrine, teine pool meetrit ja tavalised aiakäärid. Korjamine käib paari peale ja päeva rekord oli 2280 kg, millest läheb maha veel kastide kaal. Keskmiselt sai korjatud 6 kasti päevas, mis on ca 300 kg. Maksti kilo pealt 23 senti. Natuke vähe võitu küll, aga väga vinguda ka ei saa. Tööpäevad on koos pausidega kümnetunnised. Kõige aeglasemad korjajad me polnud, aga no aasiast pärit inimestega on päris raske võistelda. Taiwani inimesed on kiired korjajad ja pakkijad. Homsest siis laimid ja peaks olema tunnipalk. Eks näis kuidas nendega läheb, aga oleme siin farmis viimast nädalat nagunii.

Siin farmis kasvab igasugu põnevaid asju, mõne nime isegi ei tea. Naabri maa peal sai kookose raksus käidud. Kätte sain ühe kookose, sest see oli maas. Puu otsa ei taha kohe üldse ronida. Aga kookose lammutamine ei olnud ka lihtne. Kõigepealt on tal ju ümber paks pehme kiuline ümbris, mis oli vaja ära saada. Pärast oli lihtne, auk oli juba kookosel olemas ja piima sai ilusti kätte, siis tuli kookost paar korda vastu betooni virutada, et see katki saada ning siis sai ka kookost ennast nautida. Teine mega hea asi mida siin söön on passionfruit. Mõneti meenutab seest kranaatõuna, aga on hoopis midagi muud. See on väga hea asi, mida võimalusel soovitan proovida. Lisaks proovisin ära ka oma esimese mango. Jälle mega hea. Muuseas kasvavad siin ilu pärast pomelod, mandarinid ja pagan teab, mis ime asjad veel ning loomulikult banaanid :D. Toorest banaani ma enam ei maitse. Avokaadosid olen ka loomulikult ikka päris palju söönud. Väga mõnus asi kui osata süüa.

Siinses farmis on ka üsna kirju elustik. Koertele lisaks on üks kodustatud känguru, kes meiega tihtipeale põllule kaasa käis. Sõi seal ridade vahel siis vaikselt rohtu või nautis vilu. Edasi on veel kalkunid ja paabulinnud. Paabulindude sabasuled on vist küll kõik majadesse sisse ära korjatud. Ühtegi suurt säravat saba pole näha. Meie töödejuhataja näeb vähemalt korra nädalas ka madusid maas või puudeotsas, aga ise pole peale sattunud. Tavaliselt lüüakse need loomad maha, aga senimaani pole veel surnud isenditki näinud.

Kalalkäik on siin eriti lihtne, jõgi on kohe maja kõrval. Paar korda olen käinud saiaga püüdmas ja üks kord läks õnneks ka. Sain sellise ca kilose latika moodi kala. Natuke aega hiljem tõmbasin välja ka kilpkonna. Kilpkonn sai tagasi lastud, sest isegi Taiwani tüübid ei osanud temast süüa teha.

Üks nädalavahetus sai ette võetud ja käidud karti sõitmas. Hää vaheldus töörutiinile.

Aeg on siin mega kiiresti läinud. Kohe tuleb nädal puhkust ja siis hakkab juba uus töö ca 2000 km siit lõuna poole.

Tööst

Hetkel siis seis selline, et farmis, kus oleme sai üks sort ära korjatud ja teine sort pole valmis, seega sai töö otsa. Samas rääkis omanik, et kuhugi teise farmi on vaja töölisi appi, algul pidid kõik saama. Eilseks selgus siis, et ainult mina ja Kristiina saime selle töö, aga omanik pidi veel teiste jaoks ka veel otsima. Vedas.

Mingi kuu aega tagasi sai kandideeritud puuvillafarmidesse. Ühest tuli peen äraütlev vastus. Teisest tuli algul kiri, et oleme nende listis sees ja mõni päev tagasi helistati, et saame tööd. Samas hoiatati veel, et tuleb narko ja alkoholi test ning lubati veel üle helistada. Eks näis, vast läheb ikka hästi.

Muidu muud nagu polegi väga. Tegin täna quacamolet esimest korda... mega hea sai.

Uue töö otsinguil

Seekord ei viitsi ma nii detailselt ringisõitmisest kirjutada, lasen mingi üldise jutu.

Esimene katse Renmarkist minema saada oli 25. jaanuaril. Päev varem auto ei käivitunud enam ja töökojast öeldi, et süütenurga andur vms läbi ja vahetati ära. Järgmise päeva hommikul asjad pakitud ja head aega öeldud tahtsime edasi minna, aga ennäe auto ei käivitunud jälle. Kuna oli laupäev, siis oli töökoda kinni ja esmaspäev oli Austraalia päev ehk ka kõik oli kinni, siis pidime jälle ootama. Seekord siis vahetati kütusepump ära, aga õnneks raha ei võetud. Renmarkist hakkasime sõitme 28. jaanuaril algnäiduga 297995. Kõik väga hea ja tore. Sai sõidetud ca 80 km kui hakkas mega kütuse haisu sisse ajama ja oli näha kuidas kütusenäidik langes liiga kiiresti. Jäime kusagil külavahel suure hoone juures pidama. Vaatasin auto alla ja seal lihtsalt voolas kütust. Õnneks selgus, et olime peatunud kuskil töökoja juures. Lükkasime auto garaaži ja seal torgati kütusevoolik lihtsalt paika ja tõmmati igaksjuhuks klambriga kinni ka. Igatahes vedas ja saime edasi sõita.

Esimeseks õhtuks jõudsime Mildurasse, kus käisime ujumas ja oma saksa sõpradega grillimas. Jäime nende juurde ööseks ka. Mildurast edasi sõites pidas meid vilkuritega politsei kinni. Kristiina pandi puhuma. Kui see korras oli, siis ajasid veel paar sõna juttu ka. Väga huvitav kogemus oli. Õhtuks jõudsime Griffithisse. Ümber Griffithi oli näha nelja tulekahju. Aeg ajalt oli kuulde väga kõva sireeni häält. Kuna ma olen kuulnud, et mõnes väiksemas kohas on selline süsteem, et sireen pannakse tööle, et vabatahtlikud kuuleksid ja teaksid kohale tulla. Hiljem selgus ikkagi, et need oli hoopis sellised ritsikalaadsed putukad, mis seda hullu heli tegid. Magatud sai telgis ja oli nii kuum, et katet peale ei pannudki. Aga oli äge läbi võrgu tähti vaadata. Järgmisel hommikul sai paaris veinitehases tööd käidud küsimas ja kontaktid jäetud, aga no senini pole keegi helistanud :D. Paaris tööbüroos käisin ka, aga ei midagi.

31. jaanuariks olime jõudnud väikesesse kohta Mendooran. Puid oli juba palju ja isegi muru oli, võrreldes varasema poolkõrbega. Tasuta telkimisalal oli külm dush. Kohapeal sai juttu räägitud ühe kohaliku tüübiga, kes ka lihtsalt ringi rändab oma naisega. Mees pakkus mulle kohe, et ma olen ameerika aktsendiga. Tal oli üks suurem koer ja kutsikas. Kutsikas sai kohe Kristiina sülla nunnutada ja jäi mõneks ajak meie juurde. Hiljem tõi ta välja oma papagoi, mis oskas käskluse peale paari trikki teha. Õhtul kasutasime esimest korda oma gaasigrilli, tegime kiirnuudleid tuunikalaga :D – klassika. Lisaks käisime päeval ka muidugi Nahspool looduskaitse alal, kus oli näha juba esimesi palme. Ümberringi olid igaspool mäed.

Järgmine päev sai läbi sõidetu Byron bayst ja Surfers paradisest. Toredad rannad olid mõlemas. Surfers paradises sai ujumas ka käidud. Ujuda tohtis ainult ühes kohas lippude vahel vetelpääste torni ees. Lained olid suured ja tugevad. Põhimõtteliselt ei saanudki sügavamale minna kui puusadeni ja siiski peksid lained ennast kalda poole. Äge.

2. veebruariks jõudisme Nimbinisse. See linn on väike hipilinn, hämmastav. Hipipoed ja hipid igalpool. Kõndisime siis mööda tänavat ja kohe tuldi juurde, et marihuaanat soovid. Ikka väga hull. Kuigi narko on Austraalias keelatud, siis see linn on justkui väljaspool seadust ja Austraaliat. Kõik teavad, mis seal toimub, aga midagi ei tehta, sest see on nii juba ajalooliselt. Ise ei hakanud kanepit tegema, kuna sai paari farmi kandideeritud, kus nad teevad narkoteste. Sõitsime läbi Nightcap rahvuspargist. Seal oli juba palme igalpool. Väga mägine ala ja rahvuspargis oli platvorm täpselt saja meetrise järsaku serval. Vaade oli võimas, aga fotod seda jälle kuidagi edasi ei anna. Kui hakkasime edasi sõitma, siis nägime ühe tee ääres puu otsas metsikuid koaalasid. Emal oli poeg seljas ja passisid kõrgel puu otsas. Esimene koaala nägemine Austraalias. Ööseks läksime Rocky Creek kämpimisalale, kus mulle pakuti rahvuseks jälle ameeriklast.

Juba vihmametsa moodi

Järgmisel päeval hakkasime läbi helistama varem kogutud kontakte, et leida endale avokaadofarm, aga antud piirkonnas ei hakka hooaeg enne aprilli-maid. Õhtuks jõudsime Standown kämpimisalale, kus oli ootamatult soe ja sõbralik vastuvõtt. Jäime sinna kaheks ööks. Käisime Rainbow beachil ujumas, lained jälle megad. Kämpimisalal olid kõik pensionärid ja enamus Vietnami sõja veteranid. Inimestega sai ikka väga huvitavaid vestlusi peetud ja jälle kiideti keeleoskust.

Järgnevatel päevadel sai läbi sõidetud, Childersist, Tannum Sandsist, Rockhamptonist, Airli beachilt... 7. ja 8. veebruari ööd sai veedetud juba katuse all voodis. Väga mõnus vaheldus telkimisele. 7. hommikuks oli aga üllatus – üks tagumine rehv oli tühi. Rehvi sisekülg nii ära kulunud, et traadid väljas. Läksime siis esimesse linna ja saime uued tagumised rehvid. Eks see auto tahab veel parandamist kunagi saada. Igatahes samal päeval helistasime ühte farmi tagasi ja sealt öeldi, et kahjuks tööd pole. Tund aega hiljem, aga helistasid nad ise tagasi ja ütlesid, et ok, tulge. See oli väga hea tunne, sest sõitmisest väsinud ja raha hakkas ka otsa saama. Võtsimegi suuna siis Mareeba poole.

8. jõudsime Dimbulahisse, kus asub praegune töökoht. Näiduks jäi umbes 302330, nii et maha sai sõidetud jälle mitu tuhat kilomeetrit. Siin on vihmahooaeg ja ühes kohas oli jõgi ikka korralikult üle ujutanud.

Uus töökoht on farmis Blushing Acres ja korjan siin avokaadosid. Elukoht on farmis kohapeal. Osa majast on köök, neli tuba ja suur saal teleka ja diivanitega, ülejäänud on garaaž. Pesemine ja vets on väljas eraldi majas. Mingi väga luksus just ei ole, aga mulle meeldib ja olen rahul. Õnneks on odav ka, 11 dollarit päev. Avokaadode korjamine on siis ca 10 tundi nende puu otsast kääridega lõikamine. Madalalt on lihtne korjata, aga ülevalt korjamiseks on pikad käärid. Peab olema suht ettevaatlik, et neid väga kukkuda ei lase, muidu lähevad mädanema. Esimene töönädal sai läbi ja kolme päeva eest saadud palgaga võib rahule jääda, eks näis palju täis nädala eest tuleb. Kilo hind on 15 – 30 senti, kasti suurus ca 300 kilo. Poes maksab üks tükk tavaliselt 3 dollarit.

Kuigi üldiselt võib siin igav hakata, siis mõni viimane päev kohe teps mitte. Lihtsamad asjad mis nalja teevad on erinevad putukad. Õhtuti ei anna nad ikka rahu ja ronivad sisse, eriti need haisvad lendavad lutikad. Aga akna taga on sellised väikesed sisalikud, kes siis igast putukaid söövad. Üks õhtu lendas kohale ka üks eriti suur mardikas ca 7 cm pikkune elukas. Konnadest ei hakka rääkimagi väga, on kärnkonnad ja rohelised konnad, mis ronivad mööda seinud. Kõige tipp on muidugi püütonid. Hakkasin siin paar päeva tagasi vetsu minema õhtul pimedas, kuulen krabinat, aga see on ju tavaline. Astusin vetsu juures maost viis sentmeetrit mööda :D. igatahes oli elukas ca 2 meetrit pikk ja vaikselt roomas ning otsis kohta. Oli seal ikka mitu tundi, enne kui ära kadus. Eile oli siis üks sama madu läbi vetsu akna loputuskasti tee leidnud. Sellega oli ka igavene jant, et teda sealt välja saada. Detailidesse ei hakka laskuma, kuna nõrganärvilised ei peaks sellele vastu. Aga lahkus sealt kus sisse sai ja läks katuse peale magama.

Eile käisime Davies Creeki kaitsealal ujumas ja tsillimas ka koos mõne teise eestlasega. Mõnus jahe mägede vesi, kus sulistada.

Igatahes olen nüüd siin paar kuud paigas vist. Kui aega saan käin ümbruskonnas ringi ka ja annan siis teada. Kuna mu fotoka laadimise juhe jäi erinevatel põhjustel Lääne-Austraaliasse, siis võib fotodega raskusi tulla. Aga ilus on siin. Loodus on roheline ja soe, aga väga kuumaks ka ei läheb. On kus käia ja mida vaadata.

Töö Renmarkis

Adelaide jõudes helistasime mitme linna hostelitesse. Enamuses olid kõik täis juba. Renmarkis mitte ja küsiti kohe millal jõuate, et hakkan teile tööd otsima. Hiljem helistas Kevin tagasi ja teatas, et töö olemas – apelsine korjama. Nii kui hostelisse jõudsime ja rääkisime, mida tegema hakkame naerdi ja hurjutati kõrvalt, et oioi kui raske ja halb töö. Muidugi meil ka “vedas”, et parajast algas kuumalaine. Esimene tööpäev oli kohe pühapäeval. Kohale läksime seitsmeks, kus näidati meile ja räägiti, kuidas asjad käivad. Saime oma traktori kahe käru ja kuue kasti ehk bin-iga. Bin on ca kuupmeeter. Teisel päeval alustasime korjamist juba kella kuuest, et ära kasutada jahedamat aega. Sellegi poolest oli siis juba 26 kraadi sooja. Esimene päev ja teine päev korjasime kumbki 2,5 bini ja ülejäänud päevad kaks. Selleks kulus 6-7 tundi. Korjamine ei ole iseenesest väga raske, aga see kuumus tapab. Tänaseks lubas isegi 48 kraadi, aga üle 45 vist ei läinud. Vett läheb ikka mega palju. Õnneks saame farmist vihmavett, sest hosteli vesi on selline mudamaitsega seekord. Lääne Austraalias oli vesi jällegi nagu jooks ujula vett. Üks õhtu tuli äikest ka, aga see ei jahutanud kedagi maha, vaid pigem alustas tulekahjusid. Täna töölt kojusõites oli kahes kohas näha tossupilvi.

Hostel on tegelikult hea. Konditsioneeriga toad ikkagi. Paras 23 kraadi siin sees ja välja ei tahagi väga nina pista. Inimesed on ka lahedad ja kuna neid on vähe, siis on kõik lähedasemad ning sõbralikumad. Enamus on prantslasi, paar inglast, sakslast, itaallast, aasialast ja meie. Kokku majutab see koht üldse 28 inimest.

Äkki liigume laupäeval siit edasi, aga eks näis. Manager Kevin tahtis meiega rääkida, aga hetkel ei saanud teda kätte. Äkki on uus parem töö nüüd soolas, siis jääks vist kauemaks. Palavad tervitused teile sinna Eestisse.

Roadtrip 2

Jätk...

The Gap

Sild

04.01 oli algnäit autol 293923. Kõigepealt käisime veel Albany ümbruses ringi. Kohalikud kuulsad kohad nagu The Gap ja The Natural Bridge, Blowholes ja mõned veel said üle vaadatud. Väga vahvad kohad. The Gap on selline jõhker tühimik, nagu sälk kalju sees. Sellest oli päris võimatu head pilti saada. The Natural Bridge on looduslik kaljusild, mis on aegade jooksul lainete poolt uuristatud. Blowholes... no põhimõtteliselt piisavalt suurte lainete korral on näha kuidas läbi kaljulõhede vett üles kaldale lööb. Me nägime veidi veeauru ja kuulsime tumedat mühinat. Siis sõitsime linnast väheke juba välja ja käisime Normans beachil. Oli selline põnev koht. Rand oli ilus nagu ikka. Tugev tuul peksis liiva vastu jalgu nagu liivapritsiga. Rand aga lahutas ookeani ja väikse siseveekogu, mille värv oli roostepruun. Puud selle ümber meenutasid juba natuke mangroovimetsi. Ja nagu ikka püüdsid üksikud inimesed siin ja seal kala.

Normans beach

Normans beach

Õhtuks jõudsime Fitzgeraldi kaitsealale tasuta telkimise kohta. Oli esimene telkimine. Kuna meil olid madratsid esimese autoga kaasas, siis me ei kontrollinud üle nende suurust. Telk on küll nelja inimese oma, aga kahte täis madratsit sisse sinne ei mahuta. Niisiis magasimegi mõlemad selliste pooltühjade madratsite peal, lohku vajunud.

05.01 algnäit Fitzgeraldis 294150. Sõitsime läbi Esperance linna ja käisime Cape Le Grand rahvuspargis ja ühel rannal – Lucky beach. Noo kogu see kompleks oli hämmastav. Esiteks sõitsime kaitseala sees ca 15 km enne kui jõudsime mägede ja randadeni. Nö mägedesse ronima ei viitsinud minna. Aga Lucky beack oli võrratu. See kooslus helesinisest veest, puhtast valgest liivast ja ümbritsevatest mägedest oli väga peen. Liivaterad olid nii peened, et märjal pinnas jäi mulje nagu käiks kivil ja kui varvastega seda kraapida tekkis mõnus lumekrudin. Lisaks nägin esimest korda inimsõbralikke kängurusid. Aga kui ma pai tegin, siis üks mees ütles, et kui pargivaht seda näeb, siis on ata ata.

Lucky beach

Volliga niisama

Õhtuks jõudsime Norsemani linna lähedale ja telkisime suure tee lähedal parkimise alal kõval pinnasel. Hämmastaval kombel kuulsime kuidas kägu kukkus ja nägime kuidas langeva tähena põles prügi atmosfääris. Seda viimast asja polnud kunagi näinud.

06.01 alustasime sõitu näiduga 294744. Sõitsime Norsemani linna, et otsida tasuta pesemiskohta. Kohapeal selgus, et duširuumide uksed olid kinni kruvitud. Lisaks avastasin, et ühes rehvis oli kruvi, seega pidime paranduses käima. Kuna sõidu ajal kiskis ikkagi vasakule, lasime rooliotsas ka üle timmida, aga see ei olnud vist parim mõte, sest neil ei olnud õiget pinki seal. Kokku läks 105 dollarit. Igatahes sõitsime sealt edasi kaevanduslinna Kalgoorlie. Seal oli ilm juba väga kuum, ca 40 kraadi. Kuna päeval pesta ei saanud, siis jäime ööks hostelisse. Kohapeal käisime kullamuuseumis, kus suurtes šeifides on näituseks väljas ca 4 miljoni dollari eest kuldmanti. Edasi läksime selle koha suurimasse lahtisesse kullakaevandusse Superpit. See vaade oli lihtsalt tohutu. Ma ei mäleta selle mõõtmeid, aga kellel võimalus vaadake Google mapsist.

Superpit

Superpit

Üks lõpututest sirgetest

07.01 alustasime Kalgoorliest näiduga 295007. Pidime jälle läbi Norsemani sõitma, kuna sealt saab alguse kiirtee, mis ühendab kahte osariiki. Algul oli pilt tee ääres veel ok, viljapõllud jms. Mida aeg edasi seda igavamaks see asi muutus. Igal pool kas lage ala või põõsastik ehk bush. Palju oli pikk sirgeid. Kõige pikem sirge oli 145,6 km pikk. Mina nägin selle algust ja lõppu, sest oli paras aeg silm looja lasta. Ja kui hiljem jooksis meil vasakul võimas mäeahlik sadakond kilomeetrit otsustas Kristiina magada. Telkisime Lõuna Austraalia osariigis piirist ca 150 km jälle kuskil kõval kruusapinnasel. Telgi ümbrus oli sipelgaid ja nende auke täis. Kuna olime rannikulähedale jõudnud, siis oli ka tuul tohutu. Hommikuks oli kaste telgi täitsa märjaks teinud. Paganase esimest korda oli miljon parmu ümberringi. Ma mõtlesin, et need raisad siin maal puuduvad, aga näet siis. Kõigele lisaks muutus ka kellaaeg, kui varem oli Eestiga 6 tundi vahet, siis nüüd on 8,5. Vot.

08.01 alustasime sõitu oma Lõuna Austraalia telkimiskohast näiduga 296002. Juba osariigi piiril oli märk, et puuvilju, juuvilju jms ei tohi üle piiri vedada. Mitmes kohas olid märgid, et söö ruttu ära, muidu kontrollitaks. Kuna kuskil mingeid kontrolle ei näinud, siis väga oma kahe banaani pärast ei muretsenud. Aga kui jõudsime Ceduna linna äärde oli kohe konkreetne piiriputka ja meid tõmmati ka kõrvale. Selline mõnus papi tuli ja küsis, et kas meil midagi kahtlast ka kaasas on. Kui ütlesin, et kaks banaani, siis pakuti, kas söön ära või visatakse minema. Ma hakkasin isuga ühte banaani kohe sööma ja kiitma, et oi kui hea banaan on. Kristiina naeris kõrval kõveras. Ja kui ma hakkasin teist sööma, siis herr hurjutas Kristiinat, et ta aitaks ka, aga viimane naeris nii, et piss püksis. Igatahes õhtuks jõudsime Kimbasse, esimene kämpimiskoht kus oli duši võimalus.

09.01 alustasime Kimbast sõitu näiduga 296706 Adelaide poole. Adelaide on üsna suur linn ja liiklus on tohutu. Kuna linn on suht uus, siis on linnaplaneering konkreetne ja ruuduline. Linnast lasime üsna ruttu jalga ja hakkasime tööd otsime. Kõigepealt proovisime minna Adelaeide Hills päkkerisse, mida kodulehe järgi pidi olema väga lihtne leida. Aga tutkit, tegime mitu head tiiru ümber külakese, enne kui üks kohalike küsis, et mis värk on ja meile koha kätte näitas. Päkkeris selgus, et kohti ei ole ja võib paari nädala jooksul uuesti helistada. Ööseks läksime kõrvalkülla Mt Peasenti karavanparki, kus ööbimine oli 6 dollarit nägu. Sai pesta ja köök oli ja isegi telekas.

10.01 alustasime Mt Pleasentist näiduga 297241. Hakkasime Adelaide Hills piirkonnar ringi sõitma ja tööd otsima. Küsisime ühest kaltsukast infot. Sealt soovitati minna Lenswoodi. Lenswoodi poeke soovitas minna lähedal asuvasse külmahoidlasse. Neil küll tööd ei olnud, aga ühe numbri andsid, kuid kasu sellest polnud. Sõitsime veel ringi ja käisime ühe farmi kontoris. Tädi tahtis muudkui jutustada, aga mitte tööd anda. Kahjuks jäime hooajaga kas hiljaks või olime liiga vara kohal. Eraldi teema selle piirkonna kohta on teed ja mäed ja orud. Ütleme nii, et Haanja on poisike selle kõrval. Ja ma ei saa aru kuidas neid viljaaedu seal hooldatakse. Ikka väga pekksi mägine ja käänuline koht. Väga ilus muidugi. Kuna maalt õnne ei leidnud läksime linna suurde poodi. Seal helistasime kolme töö hostelisse, mis asuvad ca 250 km kaugusel. Kahes polnud vabu kohti, aga Renmarkis küsiti kohe, et millal jõuate, et otsin teile siis töö. Meil oli kohe kriips kõrvuni ja põnev. Apelsine korjama. Niisiis sõitsime Renmarki lähedale ära ja veetsime viimase öö telgis. Kämpisime järve kaldal (Lake Bonney Reserve). Auto oli vee piirist ca 6 meetri kaugusel. Meie kõrvale oli eelnevalt end sisse seadnud kamp astraallasi. Lasid seal jetidega ja paatidega ringi ning grillisid. Kuidagi sai rääkima ka hakatud ja kutsuti peoga ühinema. Väga lamp oli. Päris naljakas kogemus. Mõni tundus ikka intelligentne ka olevat, aga enamus vist olid jalgpallurid ja olid sellised ossid. Aga lõbus oli ikka.

11.01 laupäeval jõudsime Renmarki lõpliku näiduga 297581. Renmarkis mõnusad 38 kraadi sooja (ja see on alles algus).

Kokkuvõtteks. Reis kestiskokku põhimõtteliselt 10 päeva. Kokku sõitsime maha 4174 km. Käisime paljudes linnades ja kohakestes. Palju ei söönud, aga vett läks kõvasti ja head vett on raske tasuta saada. Kaamleid ei näinud, kuigi hoiatussildid olid väljas. Telkida oli tore, kuigi vahel veidi külm oli. Sipelgad on igal pool. Reis oli mõnus ja seda vaheldust oli täpselt vaja.

Ma nüüd ei mäletagi, millal need seto jõulud ja uusaasta olid, aga lõpetuseks üks christmastree ehk jõulupuu, mis kasvab ainult lääne Austraalia lõunaosas.

Roadtrip

Enne kui ma pagana põneva roadtripini jõuan räägin, mis värk vahepeal oli. Töötasime veel viinamarja farmis 2 päeva lisaks, et veidi rohkem taskuraha teenida ja mitte niisama tühja passida. Jõulud ja aastavahetuse veetsin hostelis. Jõuluõhtuks oli 15 dollari eest korralik praad, millele ma hiljaks jäin, sest endine boss kutsus enda juurde perekondlikule jõulusöömale. Otsustasime Kristiinaga, et pikalt ei ole ja käime viisakusest läbi. Külastus kujunes Teresa poolt motivatsioonikõneks: ärge jääge ühte kohta pidama, minge ja käige ja nähke, lubas enda panna CV-sse soovitajaks ja kui soovituskirja vaja, siis kohe ühendust võtta. Isegi sponsoreerimise kohapealt ei tundunud tal mingit vastumeelsust olevat. Lühidalt öeldes rääkisime seal tund aega juttu enne kui minema tulime ja sööma ning segama ei jäänud. Hostelisse tagasi jõudes sain peene lambaprae. Üldiselt võis ju jõuludega rahule jääda, aga harjumatu ikka, sest perest eemal ja lund pole.

Aastavahetus oli selline pidune nagu ikka, ainult, et seekord võtsime selle vastu rannas. Ilutulestikku meie kandis näha polnud, aga olid säraküünlad. Lõbus oli.

Ühe täiesti uue ja uskumatu kogemuse sain ka. Nimelt öösel ujumas käies on näha kuidas plankton roheliselt helendab. Seda on natuke raske siin sõnadega edasi anda, aga see oli võimas.

Kalapüügist. Üks õhtu püüdsin hiidkalmaari Busseltoni jeti pealt :D. No see oli tõesti suur tüüp. Isegi üks kalamees tuli kõrvale ja ütles, et ta nii suurt ei tahagi, et õng murduks ära. Pärast seda kalmaari üksi ära ei jõdnud süüagi. Siis mingi hetk õnnestus püüda kaks uut liiki – skippy ja black bream (latika moodi). Skippy on väga hea kala, pärast soola ja pipraga maitsestamist ning praadimist oli tal küljes selline sidrunine maitse. Lisaks lasevad igast krabid kivide vahel ringi. Aga aitab kalajuttudest.

2. jaanuaril ca kl 16 jätsime oma vana hosteli ja Dunsboroughi linna maha. Ära sõites oli ikka mõni pisar ka ja ei tahetud väga ära lasta. Vaevalt küll nüüd minu pärast, aga ikkagi :P. Hosteli manager Alban käis ikka mitu nädalat ja rääkis, et me ei tohi ära minna, toredad inimesed. Aga natuke liiga kauaks sai sinna pidama jäädud nagunii, hakkas väga ära tüütama. Kuigi seal tekkisid mõned head sõbrad, oli aeg edasi liikuda.

Holdeni näitas enne sõitma hakkamist kilometraaziks 293407. Esimese hooga sõitsime maha pea 300 km. Kuna hakkas pimedaks minema ja raamatus kirjas olevad kämpimise kohad pidevalt maha magasime, siis jäime ööbima kusagil Nornalupi lähedal suvalise metsa vahel. Sai üle pika aja jälle autos ööbitud, seega ebamugavuse tõttu palju magada ei saanud.

Teise päeva algul oli kilometraazi näit 293698. Kõigepealt hommikusööks ja kohv Nurnalupis ja siis puude otsa ronima (Valley of the Giants Treetop Walk). 70 meetriste puude vahele oli ehitatud korralikud sillad ja vaateplatvormid kuni 40 meetri kõrguselt. Pärast käisime veel väiksel õpperajal ka. Iseenesest tore koht, aga 15 dollarit päris väärt ka ei olnud.

Hetkel olen Albanys hostelis nimega 1849 Backpackers. Suht linna keskel ja lahe ääres. Ei oskagi kuidagi rohkem kommenteerida. Ja kuna jääme siia ainult üheks ööks, siis pole mõtet ka. Enne hostelisse tulekut käisime ühel kiiremal vaatamisväärsuse tiirul – kohalik tuulepark. Noh, tuulikud noh :D. Aga päris lahe oli ikka. Rannik ja taimestik on veidi muutunud, tuul on päris kõva. Homme plaanis käia põnevamates kohtades.

Edasi on plaan liikuda järjest edasi ida suunas, aga eks näis millal ja kuhu. Aega on.

Ja head uut aastat ka, kellele veel soovida pole jõudnud.